Semmel mit Frikadelle

Kell 0600 minek harjutuse platsile. Õnneks on see hotellist 10 minuti kaugusel. Marssisime koos Marciga Hollandist uniste peadega ja peatusime Saksamaale väga omases tänavasöögikohas, mis kohalikus keeles kõlab- Imbiss. Uskumatu küll aga kohalikke hommikukohvijoojaid oli seal teisigi. Võtsime ühed võileivad ja kohvid ja tundsime ennast Saksamaa väikelinna kodanikena. Harjutusplatsil käis monotoonses rütmis töö, pärast mõningast arvutust jõudsime järeldusele, et päästemeeskonnad liiguvad rusudes kiirusega 1 m/h. Kogu päeva veetsime rusu otsas kõõludes ja töid vaadates. Õhtused harjutused läksid tiba jaburaks, kuna tunda oli üldist väsimust. Miks jaburaks, harjutustel puudus igasugune eellugu, tehti vaid monotoonne demo ja kogu lugu. Eriliselt viletsa mulje jättis THW konstruktsioonide toestamise oskus, kuigi seni arvasin, et see on neil tasemel. Sama õnnetu oli ka kraana harjutus, ei mingit sisu. Lihtsalt paneeli tõstmine ühest kohast teise, et saada INSARAG-i hindamise tabelisse linnuke. Seni oli olnud super ilm, pärastlõunal hakkas aga sadama. Kogu harjutusplats muutus porimülkaks ja päästjad mudaahvideks. Harjutus lõppes meie jaoks taas südaöösel. Claus pakkus ühe külma õlle, pärast mida toimus äkkuinumine. Unevõlg oli selleks hetkeks meeletu.

Pikk päev

Meie onneks leidsime aga Clausi, kes viis meid käekorval õppuse korraldajate kööki, kus oli olemas toit, kohv, pepsi, banaanid, õunad jne. Istusime ja sõime saksa kartulisalatit jääkülma lihapalliga. Sellistes olukordades tundub selline võimalus muinasjutuna. Edasi läks harjutus maa alla. Maa aluses ehituskonstruktsioonis oli kannatanu ja THW asi oli ta sealt välja tuua. Vaatasime selle asja ka lõpuni ja läksime magama. Kell hotellis oli 0330.
Äratus oli 0700. Ei olnud just kõige reipam olemine aga mis sa hädaga teed - tehnilise vaatleja elu. Valge aeg hakkas harjutusega rusu väljal, kus teostati otsingut koertega ja tehniliste seadmetega. Mitte midagi uut ega rabavat. Keskpäeval oli meil meeskonna sisene istumine, millest jäi õhku mõte, mis tegelikult kummitas juba mõnda aega. See, mida me siin näeme ei ole õppus vaid demonstratsioon. Ühest küljest mis sellest aga oleks tahtnud näha rohkem fantaasiat harjutuste stsenaariumite kirjutamisel. Kõik käis liiga INSARG-i tabeli järgi. Pärastlõunast kuni lõpuni oli korraldajate poolt sisustatud harjutusega kahes identses rusukoonuses. Need olid hiiglaslikud musta kilega kaetud hunnikud, kus oli sees kõikvõimalike rusude elemente, isegi veega täitunud ruum oli olemas. Selle konstruktsiooni kokku panemise koha pealt peab sakslastele au andma. INSARG-i heavy teami nõudeks on võimekus töötada korraga kahes kohas. Selleks oligi ehitatud kaks ühesugust simulatsiooni. Vaadates THW päästjaid, siis nii mõnegi asja oleks ise ehk teisiti teinud aga eks koolitused on erinevad. Küll aga tasub ära märkida sakslaste püsivus teha süsteemselt väga rutiinset tööd ilma emotsioonideta. Seda ei saa aga öelda meie araablastest kolleegide kohta, kes lihtsalt nõrkesid suurest üleval olemisest. Nad kadusid varakult magama. Arvestades tööde mahtu, siis otsustasime nats varem magama minna (0000) ja hommikul 0600 jätkata.

Hoya

Tundub, et maailmas on trendiks rajada päästekoolid kusagile metsa, näidet pole vaja kaugelt muidugi tuua. Linnake, kus kogu see suurüritus toimub kannab nime Hoya. Väga ebatüüpiline nimi Saksamaal aga see on piirkond, kus on olemas isegi oma keel, mida loetakse mitte dialektiks vaid keeleks. Väike ja väljasurnud imeilus linnake Weseri joe kallastel. Ringi kondides voib näha absoluutselt koiki Saksamaa väikelinnadele omaseid tunnuseid: pagari äri, kreeka restorani, joge, väga vanu maju, laitmatut puhtust jne. Küll aga inimeste hulk on nii väike, et jääb mulje nagu oleks siin kasutatud radioaktiivset relva.
Meie päev algas 1000 esimese tutvustava koosolekuga, kuigi me üksteist suurepäraselt tundsime. Saime ülevaate algavast üritusest ja oma rollist selles. Meie ülesanne on kirjutada THW-le oppusejärgne hinnang nende edaspidise arenduse tarbeks. Pärast koosolekut oli muidugi tükk aega mitte midagi tegemist, sest oppuse algus hakkas tasapisi nihkuma kaugemale. Istusime ja kolgutasime niisama jalgu, kuni saabus INSARAG-i poolne IEC(hindamis) meeskond, jällegi olid koik vanad tuttavad. Alustasime järjekordse koosolekuga ja mis koige tobedam, jälle omavahelise tutvustamisega. Istusime suures ja ringis ja ütlesime oma nimesid. Väga värskendavalt mojus Jacques, kui ta ütles: Hi I´m Jacques from South-Africa and I´m not an alcoholic, talle lihtsalt tundus kogu see protsess AA klubis istumisena. Naer oli muidugi meeletu. Enne väljasoitu oli ohtusöök, mis oli kohutav. Selgus, et siin on kombeks ohtusöögiks süüa voileibasid. See tundus halenaljakas, sest oli selge, et peame öö otsa tööd tegema. No mis Sa hädaga teed - sööd voileibasid ja ei motle tulevikule.
Oppus Hoyas algas improviseeritud lennuväljal, mis oli rajatud THW veepäästebaasi. Väga tüüpiline algus ühele oppusele. Siinkohal olgu öeldud, et ei kehtinud termin saksa täpsus, sest algus muudkui venis ja venis. THW meeskond joudis lopuks kohale 2 tunnilise hilinemisega ja siis vois pihta hakata.
Meile kui vaatlejatele anti selga kollane vest, mis voimaldab pääsu koikidele harjutuseks suletud tsoonidele. IEC meeskond kannab siniseid. Piiriületusprotseduur oli väga tavaline. Küll aga läks huvitavaks kui hakati püstitama RDC (saabuvate meeskondade vastuvotupunkti). Halvemat tehnilist lahendust oleks olnud raske välja pakkuda. Vordlevalt voin öelda, et selles kohas oleme meie neist ikka väga palju kordi paremad. Üks IT mees küsis kas ma tunnen Indrek Juhansoni Eestis, sest see olevat üks igavesti kuulus mees:) rahvusvahelisel IT alal. Jah, ma tunnen Indrekut ja isegi väga hästi:)) Kummalisel kombel ei saanud THW ennast oppuse algfaasis kuidagi käima, koik oli nagu liimi sees. Korraldusliku poole pealt oli asi moeldud selliselt, et koik tegevused algavad üheaegselt: laagri püstitamine, päästetööd jne. Laagri poolt pimedas ei hakanud jälgima, küll aga soitsime vaatama esimesi päästmisi. Oli valida kahe voimaluse vahel: otsingutööd vanades punkrites voi rongionnetus. Ma valisin ainsana punkrid, sest tahtsin puht uudishimust näha, millised need punkrid välja näevad, kuigi jah, oli pilkane pimedus. See mul kahjuks ei onnestunud, kuna bussijuht ei leidnud pimedas metsas oiget teeotsa üles ja varsti seisingi koos Peteriga Inglismaalt kummuli oleva vaguni korval-tark nägu peas. Koht oli tühi ja uni hakkas ka peale tulema. Harjutus kestis täpselt südaööni ja onnestus minuarust hästi. Koik maailma päästjad kasutavad erinevaid tegutsemise taktikaid aga motlevad ühtemoodi. Ära tasub aga märkida saksa päästjate väga rahulik ja jube sihipärane tegutsemine. Kuigi jah, seeläbi voib kannatada improviseerimise voime, mis on jällegi väga vajalik teatud olukordades. Pärast rongionnetust läksime Peteriga kohvi otsima.

IEC SEEBA THW

Lennukitel on kombeks startida hommiku varajastel tundidel. Nii ka seekord, lend läks hommikul 0700, mis tähendas 0445 ärkamist. Sihtkohaks Saksamaa ja eesmärgiks olla tehniline vaatleja THW SEEBA meeskonna klassifikatsiooni harjutusel. Sain jah ootamatu kutse sellise üritusel osaleda ja mis seal salata minusuguse jaoks on see suur au. THW on nimelt üks Euroopa suurimaid ja paremini toimiv meeskond, kellel nüüd INSARAG klassifikatsioonieksami aeg käes.
Lennutajaks oli seekord KLM ja koik sujus suurepäraselt, ei mingit hilinemist. Onneks oli kova uni ka ja lend Amsterdami läks magamise tähe all. Shipolis istusin ca. 6 tundi ja ootasin järgmist ohusoidukit, mis Bremeni poole lendaks. Suur ja väga tüüpiline rahvusvaheline lennuväli, isegi toitlustuskohad on koikjalt tuttavad.
Vahetult enne lendu kohtusin Per-Andersiga Rootsist, tal oli sama teekond jalgeall. Per-Anders, kes on omaala andekas tegija ei töötagi enam Rootsi Päästetenistuse heaks. Ta sattus vastuollu sealsete reformijatega ja otsustas lahkuda. Ükski kunstnik pole kuulus kodumaal.
Bremenis maandumine oli vaevaline, sest tuul raputas seda väikest lennukit ikka jubedalt. Onnelikult kohal liikusime Bremenist ca. 50 km kaugusel olevasse Hoyasse, kus asub üks kahest THW koolist. Siin hakkab ka harjutus olema. Kohtusime ka teiste tehniliste vaatlejatega ja enamus neist olid tuttavad juba ammustest aegadest. Esindatud on Louna-Aafrika, Island, Araabia Ühendemiraadid, Holland, Inglismaa, Türgi, Rootsi ja Eesti. Saksamaale omaselt on igas voimalikus kohas ollekas, ohtul istusimegi kooli bierstubesse ametlikule ohtusöögile koos Clausiga Neuhauseni koolist. Arutlesime teemadel, millest üks oli huvitavam kui teine. Öö saabus kl 2300, sest koik olid reisipäevast väsinud.