Rosenbauer

Maailmas on kindlaid ja ebakindlaid asju. Enamus ebakindlaid asju on kogunenud Eestisse ja kindlaid jällegi Kesk-Euroopasse. Üheks kindlaks asjaks minu jaoks on "Rosenbauer", maailma suurim tuletõrjeautode eksportija. Tehas asub Austrias, Linzi lähedal-Leondingis. Selle firma lõi Konrad Rosenbauer 140 aastat tagasi. Seal sünnipäeval ma käisingi. Me oleme Rosbaga koostööd teinud juba 7 aastat, kuigi momendil meie autod ei ole eriti soositud Eestis, sõidab siin ikkagi ringi ca. 40 Rosenbaueri tuletõrjeautot. Nüüdki on käimas autode ostu hange ja seda asjagi arutasime Leondingis. Sünnipäeva pidustused olid muljet avaldavad, pidulik õhtusöök esindajatele ja järgmisel päeval aktus. Külalisi ca. 500. Väga muljet avaldav.
Vabadel hetketel kõndisin niisama Linzis ringi, käisin kirikutes ja jõin "Klosterhofis" paar sturmi, sest sügis on Austrias sturmi aeg. Märkasin omale üllatuseks, et võrdlen mõttes kristlikku ja islamistlikku maailma. Ausalt öelda tundub mulle kristlik natuke turvalisem, kuigi tegelikult on see vist harjumise küsimus. Proovisin ka rääkida võimalikult palju saksa keeles, sest selle praktiseerimine on mailmas päris raske. Kuulsin ka kohalike käest saksa keele dialektide rohkust ja nägin kuidas austerlane tõlgib sakslasele Austria saksa keelset menüüd. Tegelikult hoch deutschi rääkimine on tore aga seda ei osata tegelikult väga paljudes saksa keelsetes maades ja mis kõige kummalisem, ka Saksamaal. Taha või ära taha, inglise keelega on hoopis lihtsam.
Tagasilend oli muidugi taas omaette lugu. Startisime Linzist lennukiga Frankfurti, seal oli aega 1 tund lennukit vahetada. Loomulikult hilines väljalend Linzist 1 tund. Piloot lendas kiiremini ja maandusime 20 min. enne teise lennu väljumist. Frankfurti lennuväljal on see kohutavalt väike aeg, sest see on väga suur lennuväli. Jube närveldamine ja jooksmine. Tegin isikliku rekordi, vahetasin lennuki 15 minutiga ja jõudsin, üleni higisena. Pagas muidugi ei jõudnud, selle käisin järel järgmisel päeval, muidu oli kõik korras aga kohver oli rebenenud. Ikka juhtub.

Saule lahing

toimus 1236 aastal. Selles lahingus sai hävitava löögi Mõõgavendade Ordu rüütlid. Käisin Rease seltskonnaga Riias, muinasaja üritusel, mis kulmineerus Saule lahingu rekonstruktsiooniga. Enne sõitu läks kiireks kiivri valmistamisega aga õnneks sujus kõik hästi ja sain katsetada oma uut kiivrit. Riiga sõitsime kahe autoga. Matk kestis ca. 6 tundi ja möödus ilma viperusteta, kui just mitte arvestada väikest eksimist Riiga sissesõidul. Üritus ise toimus Riia kesklinna läbiva Daugava jõe ühel saarel, mille nimi oli vist Zakusala. Kummaline paik, sest keset linna on võimalik sattuda metsiku loodusega saarele. Tegemist oli liivlaste poolt korraldatud üritusega, mis sidus endas nii muinasaegsete sõdalaste võitlust, rahvusmuusikat ja öist folkkontserti - minu arust oli see väga hästi läbimõeldud idee. Üritus oli suunatud liivlastele, lätlastele, leedukatele ja eestlastele. Sain teada esmakordselt, milline näeb välja liivlaste lipp.Turniiril osalesid Lennart ja Karmo. Minu kaenlas oli meditsiinipamp, sest mõõgavõitlused lõpevad vahel mõningate traumadega, mis vajavad "sättimist", Lennarti nina saigi plaastriväärse kriimustuse, Karmo aga sai turniiril teise koha. Ühele Läti venelasele ei mahtunud kuidagi hinge kaotus Karmole ja ta tahtis kangesti hiljem, kusagil eemal veel ühe jõukatsumise korraldada aga õnneks jäi see Lennarti otsustava sekkumise tõttu ära. Lahingu rekonstruktsioonis olime meie oma salgaga Mõõgavendade Ordu poolel ja olime stsenaariumi järgi hukule määratud, meiega koos olid Läti klubi Excalibur võitlejad. Samad "raudnäod" olid meie vaenlased Valmieras. Korraldasime ka teise, nö. vabas vormis lahingu ja selle võitsime veenvalt. Moodustasime oma mõõga- ja odameestega väga tugeva salga ja materdasime Läti sõjamehed kiirelt maha. Mina kandsin jällegi oda, see sobib mulle. Õhtul vaatasime ka natukene kontserti. Sattusin nägema Läti muusikuid, kes mängisid trumme ja torupille, oli fantastiline elamus. Üldse tundub, et lätlastel on folkmuusika kuidagi paremini taaselustatud, kui meil. Tagasi Riiast jõudsime öösel kell 0300. Oli taas üks meeldejääv sõit.

Soomes

05.09
Ei läinudki palju aega mööda, kui reisikott jälle koos ja teele. Seekord oli nina Soome poole, täpsemalt Tamperesse turvamessile, sest olen ju ka ärimees. Koheselt andis tunda ka Pakistani järgne väsimus ja entusiasmi oli vähevõitu. Interfirel oli seal üleval "Metz" redelauto, mida soomlastele esitlesime. Laevasõit oli nagu ikka Tallinnast Helsinkisse, edasi läksin rongiga. Ootasin ca. 1 tunni Tampere rongi ja mul õnnestus näha raudteejaamas mingit välikontserti. Sain kinnitust veelgi oma arvamusele, et sealne arusaam showst on teistsugune. Mõtlesin veel pikalt esinejate üle ja jõudsin järeldusele, et selliseid etendusi peabki korraldama raudteejaamas, sest seal on olemas sundseisus publik. Vabatahtlikult ei läheks sellist jama keegi vaatama. Rongisõit pidi kestma 2 tundi aga läks kauem, sest poolel teel läks vedur puruks ja seda tuli remontida. Õhtuks olin õnnelikult redelauto juures ja kaaslasteks Mart, Innar, Kari ja Mika - Interfire oli jälle koos!!!
06.09
Ööbisime Tamperest 100 km Himosel, see tähendas tunnist sõitu nii hommikul kui ka õhtul. Mess ise kulges väga tavaliselt. Hommikust õhtuni õues, oma redelauto kõrval. Stefen oli Saksamaalt samuti kohal ja tema tegi tegelikult põhitöö. Sõidutas huvilisi ja vastas küsimustele. Õnneks oli ilm ilus.
07.09
Messi viimane päev. Rongipilet Helsinkisse oli ostetud keskpäevaks. Sain sealt kiirelt tulema, võrreldes Innari ja Mardiga, kes viisid meie redelauto veel Soomest Rootsi. Nende nägudel peegeldus küll kõik muu, kui rõõm ees ootava reisi üle. Samas kuuleme arvamusi, et oleme õnnelikud, sest saame palju reisida. Ei taha seda arvamust jagada ja kindlasti ei kuulu sinna arvajate gruppi meie Prouad, ärge nende kuuldes reisimisest rääkige. Rongis plaanisin lugeda aga minu kõrvale istus üks Soome naine, kes nähes eesti keelset raamatut, kohe vestlust alustas. Meie jutt, õigemini tema monoloog, kestis kuni Helsinkini. Lugeda ei saanud, magada ei saanud ja kogu aeg oli silme ees jukebox, mida ei saa välja lülitada. Olles ilmselt veel Pakistani mõju all ostsin Helsinkist islami arhitektuuri puudutava raamatu. Laeva sõit oli väga tavaline, istusin ja lugesin ning nautisin vaikust. Jukebox jäi õnneks helsinkisse.