Murdepunkt

Suurõppuste teised päevad toimivad alati paremini kui esimesed. Paar asja oli küll ringimängitud, sest eilse õhtuga olid lahvatanud mõned väga pahad konfliktid. Mati jagas asja ja muutis tööstiili selliseks, mis ei sobinud eurooplastele, küll aga olid liigutatud idabloki meeskonnad. Kogu selle reisi märksõnaks on olnud väga kuum ilm. See jätkub ka täna. Peamine mure on, et keegi põllul ära ei kukuks ja ikka vett piisavalt joodaks. Kõik sujus ja meil Paveliga ei olnud suurt midagi teha. Pärast väliharjutuse lõppu tekib alati pingelang, sest millegagi on saadud ühele poole. Samas ei tohi unustada, et koju on ka vaja sõita. See on moment, kus tuleb jõuga igapäeva rutiinist kinni hoida.

Kõndiv sidekeskus

Kella kuuene ärkamine ei olnud meeldiv. See tobe külm ei meelita kohe üldse voodist välja tulema. Kindlasti oli raskendavaks asjaoluks ka väike hirm päeva ees ja just sellest suunast, et õppus ei suuda meie meeskondadele rakendust leida. Mida tuleb öelda võitlejale, kes on teel olnud kolm päeva selleks, et laagris magada. Kell 0630 olime Adami ja Paveliga OSOCC-i ukse taga. Ei mingit liikumist - mida kogemuse põhjal teadsin juba eile õhtul. Meeskond sõi hommikust ja läks magama tagasi. Ootamine on kogu selle asja juures kõige raskem. Mul endal oli üks väga huvitav kohtumine Dave Dicksoniga, kellel on väga suur roll meie USAR meeskonna arendamisel. Ei tundnud teda kohe ära, sest talle oli vahepeal habe ette kasvanud. Sub-OSOCC meeskonna välja saatmine hakkas pahasti venima. Kogu jant oli selles, et neile ei suudetud leida transporti. Saadi üks Niva aga inimesi oli 10. Lõpuks panin meie bussi pakkumise UNDAC meeskonnale lauale. See tegi rõõmu kõigile. Bussi muidugi vaja ei läinud, sest Pavel nõidus kuskilt välja veel lisa autosid. Nelja tunniga olin saanud kaks meest töösse. Edasi läks elu kahes nahas nii meeskonna juhi kui ka sideohvitseri nahas. Kokku on mu taskutes kolm mobiiltelefoni ja kaks raadiojaama. Ülesande ootamise käigus sain Albrechtile edastada rõõmusõnumi - Mati oli Moldova pinnale tagasi jõudnud. Tundes OSOCC-i töömeetodit, siis ootasin sobivat momenti, et eestlastele tööots kätte võidelda. See hetk ei lasknud ennast kaua oodata. Kokku langes tegelikult kolm momenti: minu tutvus operatsiooni juhi Denisega, minu oskus rääkida nats vene keelt ja olla õigal ajal õiges kohas. Meeskond sai ülesande Ialoveni piirkonda. Tegelt on see hea, et USAR ja CBRN rühmad ühte kohta saadeti. Esiteks on neil julgem ja teiseks on lihtsam raporteid koostada:). Kell 1100 sain mõlemad rühmad laagrist välja. Edasi läks kogu päev rutiinselt. Kuna Pavel sõitis Adamiga minema, sain endale kaks rolli. Mu töövahenditeks olid kolm mobiiltelefoni, kaks raadiojaama ja arvuti.

Korralik ämber

Ettevalmistav päev õppuseks. Meeskond komplekteeris varustust ja meie Paveliga üritasime aru saada mis toimuma hakkab. See kahe erisuuna, Euroopa ja idabloki, koos tööle saamine ei ole kerge. Eestlastel on asjadest siin väga lihtne aru saada, sest me mõistame mõlemaid kultuure. Samuti on siin suureks plussiks vene keele oskus. Õhtul kuulsin Albrechtilt lugu, mis pani mõtlema arusaamadest ja arusaamisest. Nimelt toimus päeval eelharjutus ehk siis teoreetiline õppus. Selle ühe osana saadeti laagrist välja kolm hindamismeeskonda. Koht, kus nad pidid infot koguma oli märgitud koordinaatidega. Uskumatu aga tõsi, see koht jäi Transnristia pinnale. Piirkond, mis on Venemaa mõjusfääris ja tahab Moldovast eralduda. Esimene rühm võeti kohe kinni, teine ka, kolmas jäi enne piiri seisma ja andis häire. Õnneks lahenes kõik rahulikul teel. NATO kirjadega sõidukid ja vestid järsku Venemaa mõjusfääris, sellest võib tulla palju pahandust. Ainuke, kes probleemi ei näinud oli Moldova. Nad ütlesid, et see on meie maa ja nemad võivad saata oma kodus inimesi sinna, kus neile meeldib. Küllap see kõik Transnistriale võimu näitamisena oli planeeritud .

Mäed ja vilkurid

Rumeenia jättis endast parema mulje, kui arvasin. Veelkordne tõestus sellest, et kuuldu ei pruugi vastata tegelikkusele. Tõsi, tuleb tunnistada, et niipalju hobuseid tänavatel polnud ma enne näinud. Hobuvankritega veeti tõesti kõike ja kusjuures, neil on küljes isegi numbrimärgid. Teine moment, mis tuleks ära märkida on meie sõit mägedes. Kohalikud tuletõrjeohvitserid andsid meile nö. Otsetee juhised. See lõppes muidugi sellega, et ületasime Karpaadid ristisuunal . Tõusud ja langused olid ikka väga karmid. Tee lookles ussina mööda mägede seinu ja see võttis muidugi sõidutempo maha. Aga ilusad olid need mäed küll. Moldova piirile jõudsime õhtuks. Väike mure oli piiri ületuse pärast aga nii Rumeenia kui ka Moldova piirid läksid mängeldes. Moldovas oli muidugi oma osa ka hindajatel, kes vaatasid kuidas toimub NATO piiriületuse leping. Leuseni oli varasemast tuttav paik, see on seesama koht, kus kunagi meie humanitaarabi rekka Moldovasse tuli. Moldova pinnal võeti meid vilkurite vahele ja laagrisse jõudsime päris kiiresti. Laagrisse sisenemine oli klassikaline. Andsime ennast nö. Üles ja hakkasime tegelema majutumisega. Kõik läks kiiresti, vaatamata, et oli pime. Elame telklinnakus, 5 inimest telgis ja magama reformvooditel. Hästi palju oli tuttavaid ja väga palju oli teretamist ja jutustamist.

Esmamulje on see, mis jääb

Õnneks ei tulnud Poolas kastet maha, muidu oleks magamiskotid olnud ligumärjad. Jätkasime teekonda läbi Poola. See osutus oodatust palju-palju aeglasemaks. Tempot hoidsid maas teineteisele järgnevad külad. Vahepeal oli mulje, et Poola ongi üks suur küla. Pärast pikka vaevliikumist saime Slovakkiasse. Piiril oli segadust teemaksudega aga pärast vene- ja viipekeele segu selgus, et targemaks me ei saanud. Huvitav kuidas pannakse piirile tööle inimene, kes ei räägi inglise keelt? Käiku läks viimane variant, küside tee ääres seisnud politseilt. Töötas. Slovakkiast mingit erilist mälestust ei jäänud. Järgmiseks tuli Ungari. Nüüd ma tean kes on Ungari – see on trellitatud putkas istuv tige, ülekaalus , umbkeelne ja tähtsusest pakatav naine. Suure surmaga saime sealt sumoteatrist tulema. Ungaris tekkis küsimus, kuidas nad koristavad päevalilli, sest nende põlde oli lõputult.
Rumeenia piiril läks kõik oodatust kiiremini. Väike hirm oli, et Schengeni ruumist lahkumine tekitab tõrkeid piiril aga see osutus asjatuks. Rumeenia poolele olime organiseerinud endale vastuvõtu kohaliku päästeteenistuse ohvitseri näol. Väga abivalmis kuju oli, saime vahetatud raha ja enda kolonnile ette vilkuritega eskordi. Rumeeniasse saabusime pimedas ja esialgseid muljeid ei tekkinud. Ööbimine oli taaskord kämpingus, jälle oli meil kasutada analoogne telk nagu Poolas aga nüüd koos seintega. Väljanägemiselt oli see täpselt nagu tsirkuse telk.

Moldova

Taaskordne start Lillekülast, ei tea, miks see alati nii läheb. Seekordne sõit on tugevas seoses varakevadise Moldovas käiguga. Algselt pidin sellel NATO õppusel osalema juba harjumuspärases korraldaja rollis aga välja kukkus nii, et minust sai hoopis Eesti Päästemeeskonna juht sellel üritusel. Tegemist on seguga USAR-ist ja CBRN-st, kokku 24 inimest+1 koer. Sõita on 2300 km ja teele jäävad Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Hungari, Rumeenia ja lõpuks Moldova. Liigume nelja minibussiga, millel igal käru sabas. Taaskord leidis tõestust vanasõna, mis ütleb, et iga algus on raske. Esimesi läbipõlenud pirne vahetasime juba Häädemeestel. Sõitmiseks oli meid õnnistatud tappev kuuma päikesepaistega, mis siras muidugi otse näkku. Baltimaad möödusid üllatusteta. Lätlased on jätkuvalt maailmameistrid teede remontimisel ja Leedus võttis politsei kogu kolonni rajalt maha. Õnneks töötasid sõnad päästemeeskond ja rahvusvaheline õppus hästi. Pisut kummalisena tundusin endale, kui seletasin bussijuhtidele, kus asub Suwalkis Shelli tankla. Selle Euroopa vahet sõitmisega on tekkinud mingid kummalised teadmised.
Kämpingusse jõudsime pärst südaööd. Magamiseks ei viitsinud telke püstitama hakata. Kasutasime suurt varjualust ja kaasa võetud voodeid. Nende kokkupanemisel tekkis selline alumiiniumi kolin nagu oleks kõik Lublini kirikukellad lööma hakanud. Siinkohal vabandused seal ööbijate ees Öö oli nii soe, et külm ei hakanud.