Hommikune klõmakas

Eks täna tunneme kõik, et oleme nats rohkem eestlased, kui olime eile või oleme homme. Oleme juba ajaloos tuntud kange ja jonnaka rahvana, kes ei taha käskudele ja keeldudele alluda. Mitte miski ei seganud hommikulauas meid vahuveini joomast. Ikka kalli kodumaa auks.

Paberist panter

Hommikul korjas Roland oma jüngrid hotellist üles. Tänase päeva plaan oli kokku saada kogu hankepaberite pakk. Sättisime ennast ümber laua ja läks lahti. ... kuni õhtuni. Poleks iial arvanud, et suudame 12 h järjest tööd teha dokumentidega. Üle pika aja ei õnnestunud ka üks meie plaan, võtta kotis kaasa mõningast varustust. Pakk sai lihtsalt nii suur, et see käis isegi Interfirele üle jõu, just logistiline lahendus. Teine kole asi oli söömine, me suutsime terve päeva ainult istuda, olles söönud kolm väga tugevat toitu. Punkti pani asjale õhtusöök, mille sõime Leondingis, ilmselt Austria kõige tüüpilisemas bierstubes. Kõht sai igaljuhul väga täis ja arvestades, et tarbimine oli näna null, siis on tunne nagu topisel. Paberist Panthrid saime muidugi valmis.

Aitame

Kevad on maailmas täitsa olemas, seekord leidsin selle Austriast. Ilm oli juba hommikul soe ja kuiv. Rosenbaueris on toimunud vahepeal suured muudatused töötajate hulgas, taaskord on lahkunud. Näeme juba mitmendat tiiru uusi kolleege. Õnneks on Roland paigal. Täna teda muidugi ei olnud, küll aga kohtusime Markoga. Täitsa ok kuju oli. Alusatsime hommikul kohe hankedokumentidega, see on tema, kus ei tohi viga teha. Saime papritele ringi peale lõunaks ja enam polnud mingit mõtet firmas istuda. Võtsime oma paberipakid kaasa ja jätkasime hotellis. Ilm oli läinud superilusaks. Seekord olid mul kaasas jooksuriided jah, lugesid õieti. Nüüd oligi paras moment neid kasutada. Kella viiest olime poes ja pärast seda jätkasime oma hankepaberite tegemist, klaas veini oli ka käepärast.

Lootus on lollide lohutus

Austriasse lähen. Lend läheb üle Vantaa, kus 4h vaatame sellist pilti. Väga pikk päev oli, maandusime Viini ja sealt edasi bussi ja rongiga Linzi. Kohal olime südaööks.

15.veebruar

UNDAC on läbi elamas väga suurt muudatust, mis tugineb seesmisel analüüsil ja välistel arengutel. Vajadused on oluliselt muutunud, süsteemid on oluliselt muutunud ja nüüd on käes UNDAC liikumise kord. Töö käis gruppides ja ma valisin omameelest aktuaalseima Eesti jaoks. UNDAC liikmeskond, nende valik ja väljaõpe. Eks näe, mis tulevik toob.

Tähelepanuta

Sõbrapäev.
Olen palju kirjutanud lennujaamadest ja lendamisest. Unustusse on jäänud teine lahutamatu osa sellsitel ringi sõitmistel - hotellitoad. Tuleb tunnistada, et nad kipuvad olema väga sarnased. Seekordne aga oli kuidagi hoopis teistmoodi. Tegelikult oli kõik tavaline aga ..., alguses sain aru, et midagi häirib ja sekund hiljem jõudis kohale, uks on toas täiesti vales kohas. Tavaliselt avaneb see pisikesse esikusse, mille seinas on nagi, uks wc-sse ja edasi tuppa. Seekord avanes uks aga otse voodisse. Tõesõna, vahemaa ukse ja padja vahel oli maksimaalselt 40 cm. Edasi tulid kõik tuttavad asjad: toolid, laud, nagi jne. Esiku ukse kohal oli aken, astu aga välja ja oled tagasi rongijaamas. Seekordne hotell oli küll väga õnnestunud kohapeal, otse rongijaama ukse ees. Mul läks tema leidmisega muidugi kõigest pool tundi. Sveits on kalli ja hea tehnoloogia maa. Oma toas olevat telefoni ja raadiot ei osanud ma küll kuidagi sinna rubriiki liigitada.

UNDAC-Genf

Maailmas on lende, mis väljuvad ka pärastlõunasel ajal. Üheks selliseks on Tallinn-Varssav, just sealt kaudu pääsen Genfi, UNDAC aastakoosolekule. Minu jaoks on see juba teine, uskumatu kui kiiresti tegelikult aeg läheb. Seekordne lendaamine jäi meelde paari omapärase asjaga. Varssavis lennukist väljudes hakkas esimesena silma, et kõik inimesed minu ees liiguvad rambil väga aeglaselt. Pärast paari sammu tundsin ise ka, et liikumine on väga vaevaline. Täpselt selline tunne tekkis nagu roniks mäkke. Põhjus oli muidugi tobekoomiline. Asi oli lihtsalt selles, et lennuk oli väike ja ramp lasti ukseni väga järsu nurga all. Terminalil polnud väga vigagi, kohtusin seal ka vana sõbra Mariuszega, kes on UNDAC kontaktisik Poolas. Teine meeldejääv moment oli Genfi lennukis, kus istus ühe väga viisaka ärimehe kõrval maani täis noor naine. Ta oli tõesti juua täis ja tellis aga muudkui juurde. Imelik oli aga see, et stjuardessid ei keelanud ka. Ühel momendil hakkas ta oma naabrit käperdama. Selle ärimehe nahas ei oleks tahtnud olla, terve tund kannatada ja võidelda. Pärast maandumist jäi see neiu igatahes lennukisse istuma ja ühte punkti vahtima. Vaatasin teda ja mõtlesin, et huvitav, millal ta viimati oma pead pesi, sest vaevalt ta endale võid pähe määrinud oli. Aga samas, mine Sa tea.

Per-Anders

Kui vaja tarka nõu, siis tasub üles otsida oma targad sõbrad. Ma ei teagi, mida mul täpselt vaja oli, küll aga oli teada, kes sellisel puhul aidata oskab, see keegi on Per-Anders. Otsisime Jaaniga oma ajaloolise Rootsi sõbra üles ja käisime tal Stockholmis külas. Teemaks meie USAR meeskonna arendamina ja temapoolne mentorlus. P-A elus oli toimunud muutus, tema abielusõrmus tõlknes nüüd kaelas, keti otsas. 27 aastat kooelu oli otsa saanud. Ta ise kolinud metsa, järvede vahele. Tuli välja, et ka rootslased ei saa talvega hakkama. Arvestades olukorda Stockholmi liikluses lumega otsustasime, et peame oma kohtumise lennujaamas. Oli igati edasiviiv jutt, Per-Andersiga ei saagi teisiti.
Lõunast olid asjad aetud ja jäi aega ka Rootsimaa pealinna jaoks. Pean taaskord tunnistama, et kui keegi kunagi küsib mu lemmikpealinna Euroopas, siis vastus on Stockholm.