Brüssel

Nüüd juhtus see siis ka minuga. Lendasin EL Kodanikekaitse Mehhanismi poolt kokku kutsutud liikmesriikide otsingu- ja päästerühma juhtide kogunemisele Brüsselisse. See on omamoodi INSARAG-i duubeldamine. Ainult selle vahega, et üks on EL koosluses ja teine ÜRO. Viimane on muidugi kaugele ette ära arenenud, see muidugi ei sega EL-il tasapisi sama asja teha. Juba on ka kogemused (valdavalt negatiivsed), kus katastroofi piirkondades on kaks "hiiglast" teinud ühte ja sama asja. Näitena võiks tuua maavärina järgse Bami. Ausaltöelda jääb ikkagi segaseks, miks ELil on vaja seda kõike teha. Ühest otsast on neil muidugi jubedalt raha, mida ÜRO süsteemil ei ole, küll aga on vastupidine olukord spetsialistidega. Eesti on muidugi sõber mõlemaga ja mis seal salata, tuleb mängida topelt mänge. Raha ja aadete vahel:). Teada on, et ega neid spetse palju ei ole ja nüüd hakkab tekkima olukord, kus ühed ja samad näod figureerivad mõlemas süsteemis. Raha ja aadete vahel. Niipalju on EL süsteem arusaanud, et osa asju on tõesti INSARAG-il väga hästi arenenud ja õnneks on üle võetud meeskondade töötamise reeglistik rahvusvahelisel tasemel ning päästemeeskondade klassifitseerimise põhimõtted. Nendes nõuetes on täpselt kirjas nõuded meeskonnale, kes tahab töötada võõras riigis.
Lend Brüsseli poole algas hommikul väga vara ja üle Stockholmi. Tallinna lennujaamas oli suur rõõm kohtuda ühe Tedre sugupuu haruga, keda polnud tõsiselt ammu näinud. Selleks haruks oli Pille, kel oli jalge all täpselt sama teekond, mis mul. Pille tegeleb samuti maailma paremaks muutmisega (www.lastetugi.ee). Saime koos lennata, niisama jutustada, terminalis olla, jälle lennata, maailma asju arutada ja terminalis lehvitada. Õnneks on nüüd mul tema kontakt ja vast suhtleme varsti jälle:). Lennuk maandus tunnise hilinemisega, mis tähendas, et maandusin just siis kui koosolek algas. Jooksin takso peatusesse ja seal oli enne mind ca. 200 inimest. Selle kohapealt meenutas Brüssel vägagi New Dehlit. Taksojuht muidugi ei teadnud, kus asub see maja kuhu teel olin, pika maadlemise järel GPS süsteemiga olin lõpuks mingi klaas-betoonkarbi ees. Hakkas tekkima Brüsselis oleva ametniku tunne, kuigi selles puudus igasugune uhkus. Olen kuulnud, et vanasti saadeti need ametnikud Moskvasse tööle, kes kodumaal jalgu jäid, nüüd olevat sama asi Brüsseliga. Huvitav, kas tõesti on nüüd m...... Leidsin õnnelikult üles ka koosoleku ruumi ja sinna sisse astudes oli rõõm suur, kui mitmed vanad tuttavad sealt vastu vaatasid. Koosolek ise oli maailma igavaim, kogu temaatika keerles selle ümber, kuidas selgelt eraldada heavy teamid medium teamidest. Aluseks oli küll INSARAG-i klassifikatsioon, kuid tunda oli, et siinkohal oli EL otsustanud ÜROst erineda. Jube igav oli INSARG-i süsteemi tundvatel pealikel, me ei suutnud kuidagi ära tõestada vahet neile, kes polnud ÜRO süsteemiga tuttavad. Ungarlane ja prantslane olid ikka tõsised mitte arusaajad, kuigi tahaks öelda, et lausa lollid. Enne igasugust koosolekut tuleb teha kodutööd, neil oli seekord see tegemata jäänud. Hoone, kus olime oli hiiglaslik. Üks inglane ütles tabavalt, et nüüd ta näeb kuhu tema maksud lähevad. Vana hea inglise huumor.Kokku oli esindatud 11 riiki: GBR, SWE, DEN, AUT, FRA, BEL, HUN, EST, CZH, GER, POR. Võite juba ise aimata, kes mõtlesid ühte moodi, kes mitte.
Kell 1600 oli üritus lõppenud ja algas tagasi sõit Eestisse. Huvitav on see, et tase on seal maal, et nüüd käiakse koosolekul Brüsselis ja kusjuures ühe päevaga. ELil on tõesti raha!!!

PS! Kui küsida minu käest kas Brüssel on ilus linn, siis ma ei tea. Ilm oli udune ja nägin ainult moodsaid betoonist ehitisi. Kindlasti on kusagil ka ilus Brüssel ja vast kunagi jõuan sinna ka. Kuigi ega ei tõmba küll. Ausalt.

Sõdalased Igaunijast

Nädalavahetus keskajafestivalil Valmieras. Startisime reedel Rease (www.reas.pri.ee) kambaga taas Valmiera poole, kus toimus järjekordne traditsiooniline muinas- ja keskaja taaselustamine. Meie "sõjavägi" ei olnud seekord kuigi suur, kõigest 5 inimest. Polnud pikka aega läbi Eestimaa sõitnud ja tuli taas tõdeda, et elame ikka väga ilusas maanurgas, eriti ilus tundus heinategu Valgamaal.
Traditsiooniliselt ekslesime Valmieras, sest see ei jää vist iial meelde, kuidas laagriplatsile õiget teed pidi saab. Õnneks saime enne pimedat oma telgi üles ja kõikidele tuttavatele leedukatele ja lätlastele tere öeldud.
Hommikut alustasime linnakese kohvikus, kuna muinasaja tegelastel sel aastal eriti tihedat programmi ei olnud, põhirõhk oli suunatud keskaja esindajatele. Ilm oli kohe väga väga ilus ja puhkuse tunne süvenes. Lõunast toimus turniir, mille võitis Andrus ja pärastlõunal pidasime viis lahingut leedukatega. Olime ühtses sõjarivis Tartu klubi omadega aga kahjuks sellest suuremat asja ei saanud. Meie oleme harjunud koos võitlema, kuid nendel puudus arusaam ühtsest rivist. Saime leedukate käest paar korda tappa ja andsime ka ise neile kerepeale. Vaenlaste sõjarivis oli paar uskumatult suurt tegelast, kes nats hirmutasid aga polnud "surematud" nemadki. Publikul igatahes oli mida vaadata. Leedukate pealik muide kutsus läbi nalja Aljosa teisaldajaid kolkima, kuigi siinkohal olgu öeldud, et see oli tõesti nali. Sellised ajaloo taaselustamise üritused liidavad minu arust seal osalevaid lätlasi, leedukaid ja eestlasi eriti tugevalt ühte ja tekitab meis väga tugeva väikerahvustele omase uhkuse tunde. Õhtu lõppes suuremat sorti ühise söömaajaga. Pühapäev algas samas kohvikus ja veel laisemas meeleolus. Täna ei olnud meil ühtegi üritust peale koju sõidu. Käisime Andrusega väikese ringi käsitööliste laagris, kutsumas neid juulis Eestis toimuvale muinasüritusele. Mõned lubasidki tulla. Tallinasse jõudsime südaööks.