Londres

Hommik lennukis ei olnudki väga vastik. Uni oli igaljuhul hea, sest tool muutus voodiks ning tekk ja padi tundusid luksusena. Hommikusöök ajas lõplikult ärkvele. Madridis oli meie jaoks natuke külm, seal oli 6 kraadi. Madridi lennujaam on väga suur. Selle reisi eripära on seekord selline, et igas vahepeatuses peame nö. riiki sisenema koos oma pagasiga ja siis uuele lennule registreeruma. Madridis oli õnneks palju aega. Vahetada wc-s riided, enam ma ei olnudki EDRT liige, vaid keegi kes tuli Santo Domingost punase T-särgiga, millel palmid. Vahetada bussiga terminal ja olla kinni tollis, kes millegi pärast arvas, et oleme meremehed, arvan, et pean tänama oma uut T-särki. Tollis töötavast Pedrost oli kahju hetkel, kui ta käskis meil koti avada. 10 päeva pesemata asju haises kotis võikalt. Edasi lendan siit Londonisse, Arthur Zürichisse. Meie väravad olid üksteisest kaugel ja oligi see hetk käes, mida me mõlemad vist kartsime. Aeg hüvasti jätta. See mida me seal nägime ja tegime jättis meisse jälje, jälje mida ainult meie mõistame. Grüss Got Arthur!
Air Europa check-in is mölisesin ühe töötajaga, sest hispaanlastel on komme panna passi kaane peale turvakleeps. Minu passil on aga topelt kaaned, sellest ka see õiendamine, sest ainuke millest ma arusain oli sõna plastico. Turvakontroll oli veel jaburam. Plastkastid, kuhu oma kola panna olid läbivalgustuse lindist nii kaugel, et neid tuli tassida nagu kass poegi.. Üks Hector Mendez nägi mul käes salvräti pakki, ka see läks kasti, sest ta teadis, et see pakend sisaldab alumiiniumit. Heesus ...!
Reisi kõige kriitilisem osa oli algamas. Londonis oli mul aega 1h ja 15 min saada kätte oma pagas ja uuesti sisse checkida. Gatwickil ei pruugi see olla piisav aeg. Tasapisi hakkasin tegema plaane, et mis saab siis, kui Tallinna lennule ei jõua. Kõik sujus, Madridist saime õhku õigel ajal ja maandusime isegi 10 min varem. Rõõmustavalt mõjus ülelend Fort Widleyst. Kohe kui lennuki uks avanes jooksin jubetuma hooga minema, pagasi lindi poole. Ka Gatwick on arutult suur, koridoridel ei tahtnud lõppu tulla ja kui tuli, siis lõppes see piiriga, kus seisis sadakond inimest järjekordades. Õnneks läks seal kõik kiiresti. Pagasi ootesaali jõudes oli järgmise lennuni 1 h ja 5 min, mitte just halvad numbrid, kui pagas käes oleks. Madridi lint seisis aga jonnakalt. Kohe hakkasid ka kella seierid märgatava tempoga liikuma. Kell liikus pahasti kiiresti, lõpuks hakkas liikuma ka pagasi lint. Ootasin ja ootasin aga kotti ei kuskil. Siinkohal oleks paslik meenutada, et olin sõidus oma vana halli sõbraga. Selle kotiga olen kogu oma maailma läbi kolanud ja veel kunagi pole ta mind alt vedanud. Kell liikus kiiresti ja 10 min enne poolt, kui järgmise lennuni oli jäänud 40 min hakkasin arvutama kumb on odavam, kas jätta kott maha ja lennata Eestisse ilma asjadeta või oodata kott ära ja osta järgmiseks päevaks uus pilet. Arvan, et see imelik side vana reisikaaslasega oli see, mis mind veel 1 minuti paigal hoidis... ja siis ta tuli. Edasi võis Inglismaa näha meeletu hooga jooksvat tegelast saabuvate lendude väravast terminali tormamas. Ilmselt nii mõnigi mõtles, et sellel töllil peab olema ikka meeletu koduigatsus, et sellise hooga riiki sisse jookseb. Check-in is olin 30 min enne lennuki väljumist. Õnneks seal töötav hindu helistas kuhugi ja ma sain lennukile. Kõik käis joostes tempos, mida ma ammu arendanud polnud. Hingetuna ja kaltsmärjana jõudsin väravasse, kus just algas pääs Tallinna lennule. Mõttes palusin andeks oma vanalt hallilt, et olin plaaninud ta maha jätta. Estonian Airi Boeing tundus tükikese kodumaana, lennuki aknast paistis Air Europe lennuk, mis seisis väravas nr. 25, kuhu ma maandusin. Minu lend läks väravast 27. Vanduma võttis, ma olin jooksnud suure ja närvilise ringi, et jõuda samasse terminali, samasse koridori ja kõigest kõrval väravasse.

Lahkumine

Ärkasime hommikul kell 0400, võtame oma RDC maha. Tegelikult on see natuke kurb ka, sest olime selle kõigega siin nagu natuke kokku kasvanud. RDC lipp langes hommikul kell 0700 ja andsime kogu varustsuse ja info ära. Surusime Ennu ja Indrekuga kätt ja liikusin MINUSTAH baasi. Võrreldes esimese päevaga oli siin palju muutunud. Kõikjal olid telgid ja välikontorid. Kogu selles telkide möllus paistis silma ka meie kollane telk, mis esimesel õhtul väga üksinda oli. Lennuk Santa Domingosse pidi minema kell 0900, nagu peab olime tund enne Minustah baasi lennuväljal kohal, lahkume kolmekesi: Arthur, Angela ja mina. Huvitav miks ma arvasin, et siit maalt niisama lihtsalt minema saan. Baasi terminali check-in is öeldi, et teie lennukile ei mahu, oodake järgmist. See UN militaarvärk ajab siin vihale. Sellest sain aru juba teisel päeval. Välja kukkus asi nii, et nüüd istusime MINUSTAH baasis pingil ja ootasime lendu, mis pidi väljuma kell 1600. Uni tikkus peale ja heitsime pikali ja magasime, võime magada seal, kuhu heidame. 10 päeva treening. Uinakute vahepeal kirjutasime oma missiooni raportit. Aeg venis koletumal kombel aga lõpuks seisime DASH 7 kõrval, reisijaid oli kokku neli. Nina oli suunatud naaberriiki Dominikaani. Uskumatu, kuidas paistis lennuki aknast kahe maa erinevus. Haiti on lage ja vaene, Dominikaan aga ilus, roheline ja moodne. Tundus, et Dominikaanis armastatakse pesapalli, jube palju väljakuid hakkas silma. Saime pärast mõningast siksimist passi Dominikaani transiitviisa ja seisimegi inimestena terminalis. See terminal erines Port-au-Prince terminalist oluliselt. Piiri ületamine ei olnud nali. Täitsime kõikvõimalikke migratsiooni blankette. Ostsin endale T-särgi, sest enda omad olid väga mustad ja haisvad. Vedelesime IBERIA air salongis ja võtsime ühe veini, missiooni lõppemise auks. Lendame äriklassis, see tundub 5 tärni hotellina. Tuleb pikk lend üle ookeani ja kuupäev vahetub lennukis. Järgmine maandumine on Madrid.

End of the USAR

Hommikul nägin Keithi ja Dave, nad lendavad täna ära.
Oleme pannud tähele, et põgenevad lapsed tarduvad hetkeks. Ilmselt avaldavad suured möirgavad lennukid neile hirmu. Proportsioonide vahe on ju kohutav. Täna on jälle palju lahkujaid. Hetkeks tekkis meie jaoks täiesti uus situatsioon, lennuväljal ei olnud mitte ühtegi USA armee lennukit, see viga parandati umbes 10 minutiga. Tavaelus on märgata toibumise märke, meie migratsiooniameti sõprade lauale tekkisid rohelised kaardid USA-sse pääsemiseks. Lennukeid maandub niipalju, et humabi äraveoga tekib raskuseid. Ikkagi üle saja lennu ööpäevas. Terminali ette kuhjuvad lahkuvate USAR meeskondade liikmed ja ikka uued massid malt lahkujaid. Rolf andis täna teada, et RDC-l on täna viimane tööpäev. Hakkame mõtlema oma kontori sulgemise mõtteid. Elu taastub, täna pesti meie RDC põrandat, koristajad on tööle tagasi tulnud. Hommikune vaikushetk oli väga petlik. Lennujaam on jälle meeletut müra täis. Kõrvatropid on kogu aeg kõrvas. Isegi magades, siis tekib jälle teine hirm, et äkki keerad ennast küljele, surud tropid nii sügavale kõrva ja ei saa neid enam pärast kätte. Kuna päästetööd hakkavad lõppema, siis meid ei ole enam USAR meeskondadele vaja, oleme rohkem kogu lennujaama infopunkt. Õhtul saime oma arvutisse viiruse ja see tuli meie staabi arvutist USB pulgaga.
Õhtul pidas TL koosolekul kõne ÜRO töötaja, kes rääkis oma loo 5 päevasest vedelemisest rusude all, enne kui ta välja päästeti. Tänasega lõppes ametlikult USAR faas.

Teene teene eest

0730 astus sisse Magnus Rootsist, tunnen teda aastast 2000. Siin maailmas on kombeks üksteist kallistada kui kohtutakse, sest kunagi ei tea, millal jalle näeb. Nägin teda viimati Pakistanis 2005. Hommikust sõin laagris eesti keelses seltskonnas. Ma ei saa mainimata jätta, et ajakirjandus, kindlasti mitte tahtlikult, tekitab meile muresid. Nüüd tehti ettepanek hakata regulaarselt siit raporteid saatama. Meil lihtsalt ei ole kõiki sidevahendeid koguaeg ja kui ei ole internetti, siis seda ei ole. Katsuge arusaada. Täna oleks jalle kaks lennukit meie ukse taga peadpidi kokkusõitnud, kaks C 17, sellest oleks alles vägev pauk käinud.
1200 oli kaks järeltõuget. Terminal kõikus jälle tuttaval kombel ja meie väljusime nagu õppefilmis. Oleme seda siin harjutada saanud. Huvitaval kombel ei tahtnud teine tõuge kuidagi pidama saada. Meil on tekkinud semusuhted migratsioonilaua inimestega. Lubame neil telefone laadida, sest neil kodudes voolu pole. Vastu saame aga lihtsustatud korras templeid päästemeeskondade liikmetele. Teene teene vastu.
USAR faas hakkab läbi saama. Baaslaager on rahulik ja meeskonnad pakivad asju. Natuke nuker on vaadata seltskonda, kelle vastuvõtsid ja nüüd uuesti ära saadad. Mina hakkasin tegelema meie kojulennu asjadega.
Lõuna ajal sain Ennu juures köögis pliidil tehtud toitu, esimest korda pärast siia jõudmist. Nädal läheb umbes aega pärast suuri katastroofe, kui mingi süsteem ja stabiilsus hakkab tekkima kohale sõitnud organisatsioonide töös.
Õhtul selgus, et üks USAR meeskond on kadunud, nüüd tegeletakse selle otsimisega. Loodame väga, et juhtunud ei ole halvimat. Istusime parast õhtusööki Indrekuga ja arutasime teemal - rõõm lihtsatest asjadest.
Meie kontori ukse taga seisab üks täisvõimsusel töötav C 130 ja üks C 17. Muide, mu kõrvadega ongi midagi valesti, sest koguaeg on tunne, et vatt oleks nagu kõrvas.

Kirjutamisest

Leida teema, millest kirjutada, pole alati lihtne. Olin millegi pärast kindel, et täna kirjutan midagi stiilis, et ei ole midagi tarka öelda. Küll aga olid saatusel teised plaanid ja õnneks omamoodi naljakad. Istusime Arthuriga kl 0500 oma kontoris, mis on kohe terminali ukse kõrval ja lugesime internetist uudiseid. Väga vaikne ja rutiinne hommik. Lennukid muudkui sõeluvad edasi ja tagasi. Korra nagu tundus, et ühe lennuki mootori hääl on natuke teise kõlaga, kui käis pauk ja terminali uksed lahti paiskusid, kuum õhuvool sisse tormas ja kogu meie kontori ja migratsioonilaua paberid sekundiga minema lendasid. Meist umbes 50 m kaugusel seisis sabaga meie poole DHL Boeing 727, mille jetmootorid töötasid täisvõimsusega. Kargasime püsti ja hoidsime uksi kahe mehega kinni. Õnneks jäi meie kontori tehnika paigale. See kestis ca 5 min ja lennuk läks minema. Segi oli paisatud ka õues asuv ajutine terminal. Varsti tuli üks DHL-i töötaja vabandama ja ütles, et nende lennuk andis ruleerimisrajal tagasikäigu, sest oleks ääre pealt ühe maanduva C 130 kokku sõitnud. Lennuõnnetus ongi siit veel puudu. Ma ei kujuta ette, mis saab siis siin, kui see lennuväli peaks rivist välja langema. Ilmselt ka ajutine lennujuhtimise keskus töötab inimvõimete piiril. Väsimusest tehtud vigadel võivad siin olla katastrofaalsed tagajärjed, mis tahes tasemel.
Järgmine jant tabas meid siis,. kui oli järeltõuge, mille tugevuseks mõõdeti 6,1 Richterit. See tekitas koheselt diskussiooni, meie kontori kolimisest telki, terminali ees. Hommikul oleks tahtnud seal telgis olla. Oleks saanud proovida telgis olles seina küljes rippumist. Olin täiesti kindel, et oma kamraade siin riigis ma enam ei kohta. Lõuna ajal aga ilmus välja Indrek, kes oli saadetud meie operatsiooni keskusesse tööle. ICT mehele omaselt tolknes tal pükste küljes SAT telefon. Sain lõpuks helistada Eestisse koju ja AK sai oma intervjuu. Meedia on mul kaelas. Lubasin nendega suhelda em@ili teel, sest nad hakkasid Eestis Jevgenit lämmatama. Nüüd saangi m@ile, mille sisu on nagu läbi kopeeri lastud, kas on ikka vägivalda ja kas abi liigub ikka aeglaselt. Kedagi ei huvita, milline maa see Haiti on, millised inimesed siin elavad jne. Aga eks kõik tee oma tööd ja müüakse seda, mida ostetakse. Siinsed inimesed on väga puhtalt ja korrektselt riides. Vaatamata, et maa on hävingus ja vett ja elekrit jms. peaks nappima. Teine, mis silma hakkab on austus vanematesse inimestesse. See on tõesti sügav.
Saime tähtsa ülesande. Toimetada Santa Domingo lennuväljale sealsesse RDC-sse kaks kasti IT varustust ja Vegardi isiklikud asjad. Hakkasime labürindist väljapääsu otsima. Mees on algusest peale ilma pagasita, kuigi jah, seal peaks olema olemas poed.
Peauudis oli aga see, et lahkume siit 23.01, millal Eestisse saab, eks see paistab siis kui kohal olen. Lennuplaani pole veel näinud. Õhtusel TL koosolekule jõudes oli esimene keda nägin Enn. Ka tema oli siia meie laagrisse tööle suunatud. Saatus oli meid kolme jälle kokku viinud.
Õhtul kontoris istudes märkasime midagi täiesti uut. Riigist lahkujate seast visati suht jõuliselt välja ja ühtlasi ka terminalist välja vähemalt kolm noort meest. Uurisime, et mis tegelased need sellised olid, tuli välja, et nad olid õle aia roninud ja üritanud riigist põgeneda.
Vegardi asjad on ikka meie käes.

Rutiin

Öösel magasin halvasti. Väsimus lennutab mõtteid igas suunas. Hommikul vara saabusid Enn, Avo ja Jaanus. Kõik EDRT veteranid. Nad olid reisist ja segameeskonna töökorraldusest häiritud. Saime päris pikalt tühja juttu ajada, sellised asjad mõjuvad alati tervendavalt.
Alustasime oma tööpäeva täiesti tavalisel moel, kuni sisse astus Sergio. 2m USA hiiglane, kelle mõjusfääris me töötame. Ta on otsese ütlemisega ja andis ühele meist aega pakkida kott ja kaduda laagrisse puhkama. Olin esimene, kes sai ametliku puhkuse - 3h. Lugesin raamatut ja olin asjast eemal.
Möll on siin meeletu, seda lennukite ja veoautode segadikku on seda nägemata võimatu kirjeldada. Hakkab tunduma, et see polegi päris elu vaid mingi film. Meil on päevas üle saja lennu. Maailm võtab Haiti muret tõsiselt. Töö käibki inimvõimete piiril. Üks UNDAC meeskonna liige vajus täna kokku. Viisin siit talle oma tutvuseid kasutades külmakotte. Jahmatav uudis oli täna see, et ühte USAR meeskonda tulistati. Nad tahavad viivitamatult maalt lahkuda. Kurat see asi kisub siin päevpäevalt ohtlikumaks. Sant tunne oli oma kamraadid siit minema saata, keskkonda, kus miski pole kindel. Laagri meeskond lahkus lennuväljalt pärastlõunal. Õhtul külastasime venelaste laagrit, meile pakuti pudel sooja õlut. Imed siin ilmas ei ole kadunud. Lootsin, et õhtul saabub vaikuse moment aga terminal on täis närvilisi maalt lahkujaid. Täna saime ka teada, kes siit massiliselt ära lendavad, need on USA kodanikud. Kohalikel ei ole mingit lootust. Huvitav on vaadata, kuidas elu hakkab siin lennuväljal taastuma. Ametnikud on tagasi tööl ja on tekkinud passikontroll ja muu säärane. Isegi perrooni töötajad on tagasi tööle tulnud. Lendusid ja laadimist on nii palju, et isegi USA armee on hädas. Abisaadetiste kuhjad kõrguvad nagu mäed.

Näotu lugu

Ärkasin kell 0300, esimese asjana sain teada, et kogu näo pealt tuleb nahk maha - näotu lugu. Ajasin ennast püsti ja asusin tööle. Varahommikul saabus Indrek. Oli rääkimist, alati on olnud, olime kunagi koos vetelpäästes tööl. Saabus ka IHP laager. Selle teami kuulus Orjan Pakistani päevilt. Ta varustas sealseid laagreid kõigega. Tänasest alustame tööd ka ärasaatmiskeskusena, sest esimesed USAR meeskonnad lahkuvad, samas täna saabus veel kaks uut teami. Turva olukord halvenes täna järsult. Lennujaama väravas tekkis märul, mille laiali ajamises osalesid isegi soomukid. Inimesed on vihased, sest näevad lennukeid maandumas aga ei jõua kuidagi kiirelt nendeni. Kohe saadeti ka meid kaitsma sadakond sinikiivrit. Täna juhtus omamoodi lugu. Äkki märkasime, et kaks naist ja üks mees istuvad meie toolide peal. Leif läks neid ära ajama aga siis selgus, et tegemist oli peaministriga, rahvastikuministriga ja põllumajandusministriga, kõrge tasemeline delegatsioon. Asja tipp oli see, kui neist, naine muide, kuses meie kätepesu ämbrisse. Ei oska siinkohal enam sellest teemast edasi kirjutada.
Täna pidi tulema Bill Clinton käima, kohe anti käsk töökohad korda teha, potjomkinlus pole kellelegi võõras.
Meie vaatame aga seda põgenike voogu. Lapsed on siin üli kannatlikud, keegi ei virise ega jonni. Kõik ootavad äralendu väga kannatlikult. Täna on jube kuum päev, võrreldes eelneva tapva kuumusega. Kui lennukite müra meid hulluks ei ajanud, siis päike teeb seda kindlasti.
Sai ka korra vihastatud. Üks meie UNDAC kolleegidest on türklanna, kes ei kuulu just parimate nimeste nimekirja. Tal läks siia tulles pagas kaduma. See muidugi tellis mingi koti järgi ja täna see siis pidi saabuma. Ise ta muidugi asjaga ei tegelenud, saatis mingi sakslase meilt seda teenet paluma. Ei tulnud isegi mitte mõttesse. Sellest maailma suurimast humabilaost ühe koti leidmine ei ole reaalne. Kahe tunni pärast tuli üks piloot, kott käes ja sellel adressaadi nimi. Kott leidis seekord meid. Tänasest olen hakanud jooma külma lahustuvat kohvi.
Õhtusel koosolekul sain teada ka märuli põhjuse. Osa USAR meeskondi on palganud kohalikke oma varustust tassima. Info on levinud ja nüüd tulidki inimesed tööd otsima. Kord läks käest ära ja oligi tüli majas. Täna päästeti veel 5 elus inimest, see on supersaavutus, sest värin oli juba pea nädal aega tagasi.

Praod

Ei ole kiiremat ärkamise moodust kui hommikune järeltõuge. Ma pole veel iial hommikul kell 0400 nii kiiresti üles ja õue saanud. Vana kurat kus ehmatas. Iseenesest oli tulemas üks täiesti tavaline päev siinses rutiinis. Kusagilt ilmus välja üks Türgi meeskond, kes oli juba kolm päeva siin töötanud ja operatsioonibaas ei teadnud nendest midagi. See on see kui reegleid ei tea. Meie töös hakkab tekkima ülemineku faas, liigume päästmisfaasist taastamise faasi. Tasapisi hakatakse ära saatma ka surnuid, Hiina tegi otsa lahti. Neid oli kastide kaupa, sest just hööveldamata laudadest kastides neid veeti. Tõsi kastid kaeti lippudega. Mul endal istub kaela peal üks Soome reporter, sai teisega lolli peaga soome keeles räägitud ja nüüd käibki siin asjatamas ja niisama sõbrajuttu ajamas. Eks tal ole ka muidugi raske ja teades, kuidas sellistes olukordades pisiasjad hästi mõjuvad, siis antagu talle andeks. Kuna siin ikka väristab ja meie terminali hoone kaasa kargab, siis seintesse tekib pragusid aina juurde ja juurde. Tellisin ühe inseneri täindavalt maja hindama, saabuski Hollandi meeskonna spets ja vaatas asja üle. Tohime edasi töötada. Tuttavaid on siin palju aga kõige tipp oli Keith, kes keset lennukite parklat bensukanistriga vastu marssis. On õnn omada sellistes olukordades selliseid sõpru. Saime kohe vastastikku kasulikud olla. Keith lubas tuua kõrvatroppe ja mina talle bensiini orgunnida. See äri kahjuks ebaõnnestus. Bensiin hakkab siin riigis lihtsalt otsa saama.
USAR töödel ilmnes taaskord vana probleem. Läbi kontrollitud maju ei markeerita ja nii juhtub see, et erinevad teamid töötavad samades majades.
Õhtul võtsin pooleks tunniks aja maha ja vedelsin Keithi ja Daveiga nende laagris muru peal maas ning jõime teed. Isegi oma ID kaardi võtsin selleks ajaks kaelast ära.
Töö siin ei ole raske aga meie töökoht on halva koha peal. Kogu see riigist lahkujate mass käib meist meetri kauguselt mööda ja näeme seda perede traagikat väga lähedalt. Tänasest jäi meelde, kuidas üks naine ühe lapsega pääses lennukile ja mees teisega jäi maha. See oli väga õudne hetk pealt näha. Põgenikke on palju ja lennukeid on palju.
Õhtusel koosolekul räägiti pikalt turvalisusest. Teatud linnaosades organiseeruvad relvastatud jõugud ja seal tohib liikuda ainult eskordi saatel. Agressiivsust tekitab ka asjaolu, et inimesed näevad lennukeid maandumas aga abi jõuab kohale väga visalt. Suur puudus on transpordivahenditest ja kütusest.

Põgenikud

Magama saime peale südaööd ja täpselt kaheks tunniks. Algselt pakuti meile kohti baaslaagris ühes telgis aga kohale jõudes selgus, et see telk on juba täis. Magasime siis Leifiga keset välikontori põrandat. 0200 ajasime ennast üles ja tagasi terminali. Teepeal kohtusin Deweyt, kes on USAR maailma autoriteet ja ristiisa. Kusagil kl 0500 saabus äkki täielik vaikus, isegi rohutirtsude siristamist oli kuulda. Seda rõõmu oli täpselt tunniks ajaks, kell 0600 hakkas kõik otsast peale. Tunni aja pärast läksid ameeriklased minema. Suure sõpruse märgiks jätsid nad meile hunniku USA armee toitu ja kastide kaupa joogivett. Vähemalt nälga ja janusse me ei sure. Meie team koosneb kolmest tegelasest: Leif (SWE), Arthur (AUT) ja mina. Keset hommikut kadus järsku vool. Genekat meil veel pole, nii et ei arvutit, printimist ega midagi. Võtsime aga teame vastu paberi ja pliiatsiga. Meie laud on just väljapääsu kõrval ja meie vastas on ajutine migratsiooni laud. Kogu koridor oli täis peresid, kes maalt põgenevad. Kuna terminal on varisemisohtlik, siis ootab kogu see inimmass (tittedest vanuriteni)lõõskava päikese all. See on omamoodi õudne ja õõvastav vaatepilt, eriti kui mõelda, mida need inimesed on pidanud läbi elama. Kõige tippu veel meeletu müra mida tekitavad hiiglaslikud transpordilennukid. Need seisavad meist ja põgenikest ca. 30 m kaugusel. See müra meid tapab ja loomulikult unustasin ma kõrvatropid maha. Samas, töötavatele lennukitele ei saa nii lähedal olla nagu oleme seda meie. Teatud aja tagant lahkuvad need monstrumid, viies enda kõhus kaasa suure hulga inimesi ja nii päevotsa.
1100 tabas meid esimene järeltouge, hoone hüppas vasakule ja paremale, samaaegselt tugev müra. Kargasime majast väga kiiresti välja. Elu on mõnikord väga habras.
Suure kuumuse käes vaevlatele inimhulkadele hakati lõpuks juua jagama, selle ülesande võttis enda peale USA armee. Äraminejate rivid on pikad ja sirged. õnneks pääsevad nad siit põrgust varsti minema.
Lõuna ajal jooksin kokku Davega Inglismaalt, selgub, et pea kõik mu parimad sõbrad maailmast on siia kogunenud.
Meie olema oma kellavärgi käima saanud, vastame kõikidele küsimustele. Mõni küsib kus wc on, mõni kus VIP salong jne. sellised küsimused segavad tegelikult jubedalt mõtlemist. Kandsime Arthuriga EL logodega veste. Kõik Euroopa riikide kodanikud hakkasid meie poole pöörduma sooviga, et organiseeriksime nende reisi Euroopasse. Võtsime vesti vargsi seljast ära. Õhtul saabus ennast üles andma Lõuna-Aafrika team, selle meeskonna juht on kohe väga vana kamraad, Colin. Viimati nägin teda kevadel Armeenias, käisime paar korda koos Ararti maitsmas.
Lennud käivad pidevalt, jubedalt ajab närvi, kui otse akna taga seisab lennuk, mille kõik neli propellerit töötavad täisjõuga. 1,5 tundi järjest. Millalgi öösel heitsin magama terminali põrandale trepi alla. Jääb üle teha pakkumised, millal käpuli kausist sööma hakkan. Enne magajäämist üritasin ennast nats pesta.

Maatasa

Ärkasime kukkede kiremise peale kl 0600. 0700 pidin hakkama Arthuriga kontori telke püstitama ja sisustama. Minu logistiku ülesanne lõpetati, kuna see on nii keeruline, et sellega ei tegeleta hetkel. Ootasime lõunani aga telke ei kuskil. Tegelikult olid need meist ca 1,5 km kaugusel lennuväljal aga transpordivahendit ei võimaldatud ja kõik. Punkt. Kaasa võetud joogi -ja toiduvaru oli meil väga limiteeritud. Läksime Terryga sellest sasipuntrast toitu otsima, meil õnnestuski laost toidupakke välja valetada. Leidsime baasist ka poe ja kohviku, arvestades kuumust ja vedeliku kadu ostsin kohe hunniku coca-colat. Palja vee joomine on pigem läbipesu, midagi peab ju sisse ka jääma. Kõik muutub siin väga äkki. Järsku oli mulle leitud uus ülesanne. Hindamis- ja luurelend helikopteriga üle purustatud ala. Pidin seda tegema koos ühe WFP spetsialistiga. Sain temaga UN baasi kopteri lennuväljal kokku aga see kõik ei olnud nii lihtne. Meile öeldi, et sellist lendu ei ole olemas. Sealt saadeti meid tsiviillennuväljale. Õnneks tuli selle mehe üks sõber autoga meile vastu ja transport oli olemas. Väljusime baasist tänavale. Ma pole kunagi Aafrikas olnud aga tunne oli küll selline. Terminali saime kerge vaevaga sisse ja hakkasime seda neetud helikopterit otsima. Jooksime edasi ja tagasi lennukite ja kopterite vahel. Ei midagi. Otsustasime baasi tagasi pöörduda. Auto oli muidugi läinud ja ainuke lahendus oli jalgsi. Ma ei tea kui hea mõte see oli, kaks valget keset musti. Õnneks oli distants ainult 1,5 km. Ühel hetkel peatus üks UN maastur ja võttis meid lahkelt kasti. Saime eluga baasi tagasi. Seal jätsime jumalaga ja kohtusime uuesti 15 min pärast, sealsamas helikopteri lennuväljal, kus meid algul pikalt saadeti. Pääsesime Argentiina Õhujõudude Bell 212 pardale ja alustasime avatud ustega lendu liinil Port au Prince, Leogane, Jacmel ja tagasi Port-au-Prince. Kohe kui õhus olime ja avanes pilt linnale, oli selge, et purustuste ulatus on kohutav. Ükspuha kuhu suunas vaatasid, ainult täielikult kokku vajunud majad, ajutised ööbimispaigad ja blokeerunud tänavad. Selle riigi pealinn on kokkuvarisenud. Mida kaugemale pealinnast, seda paremaks läks pilt aga ikkagi purustuste hulk on käsitlematu. Probleeme on ka riiki läbiva maanteega, see on blokeeritud maalihetest. Abi saatmine Jacmeli saab olema keeruline. Märkamata ei jäänud ka siinse looduse ilu, tõesti ilus maa aga jah, suures hädas. Lend vältas kokku 2 tundi.
Pärast maandumist andis Rolf mulle 15 min aega, et pakkida oma asjad ja koos Arthuriga lennujaama terminali tööle minna. Pidime üle võtma RDC ameeriklastel ja seal toööe hakkama. Meie ülesandeks jäi kõikide saabuvate päästemeeskondade ja humanitaarabi andjate registreerimine ja õigesse kohta juhatamine. Kohtasin ühte saksa sõpra Thorsteini, viimati olin temaga koos Floodexil. Lennujaam on väga üle koormatud ja hakkasime ameeriklastelt vaikselt tööd üle võtma. Siin töötasid kaks jänkit, kellega Triplexil koos ühes telgis elasin, polnud vaja tuttavaks saamise peale aega raisata. Meile avanesid kõik USA võimalused,toit vesi jne. Terminali hoone on iseenesest pragusid täis ja kuulutatud ohtlikuks aga meie kontor on õnneks uues kergehitises ja siin pole karta midagi. Elame väga askeetlikult, magame näiteks terminali kivist põranda peal, voodiks magamiskott ja tekiks käterätik.
Täna tõi USA ka oma väed Haitile sisse, korra tagamiseks.

Port au Prince

Arkamine lennukis tulede süttimise peale on alati kole. Nüüd oli ka lisaks üllatus, kui selgus, et hakkame maanduma Kanadas Halifaxis. Lennatud oli selleks ajaks 6 h ja tekkis väike lootus terminali pääseda. See kustus kiirest, sest öösel ei ole transpordi vahendit, et kogu seda karja vedada saaks. Lennukit tangiti ja meil palutu istuda avatud turvavooga, nii igaks juhuks. 24 H tagasi olin andnud nõusoleku Haitile lennata. Hommikusöök lennukis oli hea, süüa tuleb, sest tegelikult sellises olukorras ei tea kunagi millal jälle saab. Tõsi lendamisest hakkas küll isu täis saama. Olime just alustanud maandumist Port au Prince lennuväljale, kui selgus, et see on nii ülekoormatud, et meid jääti tiirlema. Tiirlesime kohe 2 tundi. Ainuke mida vaadata, oli päikesetõus ja see oli ilus. 0845 oli lennuk maas ja kui selle uks lahti tehti, siis hommikune +27 mõjus jahmatavalt, sest tegelikult on ju jaanuar. Mõningast segadust tekitas lennukilt pagasi kätte saamine, sest BFAST teamil puudus nagu selge pilt sellest toimingust aga eks kõik õpi. Olime nii kiirelt kohal, et suurt kaost veel märgata polnud, kuigi kõik märgid viitasid sellele. Lennukid ära ei mahtunud, abisaadetised kuhjusid jne. Tegima ka esimese apsaka. Meil oli kaasas suurel hulgal originaalpakendis pudelivett ja kõik küsisid juua. Sellistel puhkudel peab alati väga karmilt ei ütlema. Meil oli vett tõesti vaga limiteeritud kogus ja teada on, et esimestel päevadel läheb seda hulga rohkem. Keskpäevaks liikusime suurde UN baasi MINUSTAH, see asub küll lennuvälja territooriumil aga sinna pääsuks peab minema tänavale. Jagati laiali ka esmased tääülesanded, mulle jäi logistiliste murede koorem. Saatuse tahtel oli see suurim mure üldse siinses süsteemis. Hoogne algatus vajus aga ära. Mitte midagi ei toimunud. Oleme keset UN baasi, kus on olemas kõik mis katastroofi järgsete tööde tegemiseks vaja aga mitte midagi ei toimu. Jäi mulje, et asju tahetakse varjata. Tegelik põhjus oli aga vist selles, et kogu see UN jõuk keskendus oma töötajate ja inimeste murede lahendamisele, sest ohvreid nende seast oli väga palju. Hukkusid ka mitmed tippametnikud ja nende pered. Lisaks kõigele saime teada ka, et olukord turvalisusega on kehv, kehtis TASE 3, kokku on üldse viis taset, millest viimane on evakuatsioon.
Megasegadus jätkus, üritasime lootusetult leida õigeid inimesi ja õigeid aadresse. Jama on selles, et tegelikult on päästemeeskonnad kohe valmis tööle asuma aga neile ei suudeta transpordivahendeid tagada. Jabur on see, et seisame UN baasis, keset välja, mis on täis veoautosid, kraanasid, maastureid, traktoreid jne. Isegi niipalju ei saa, et saaksime minna hindamistöödele, autot lihtsalt ei anta ja kõik, ole sa Euroopa Liidust või kuupealt.
1900 oli esimene USAR juhtide koosolek nende laagris. Saime teada, et on alustatud päästetöödega aga suured on mured transpordivahendite leidmisega. Samas ei saa keegi aru, kes juhib päästetöid ja kes koordineerib. Ühesõnaga segadus on suur. Huvitav on see, et terminal, USAR baaslaager ja Minusah laager on kõik ühel territooriumil. Kahjuks ei ole võimalik aga UN baasist otse ja turvaliselt liikuda. Kummaline lugu. Õhtul panime paika järgmise päeva plaanid ja kolisime ühte askeetlikusse kollasesse telki magama, mille Jesper oli kaasa võtnud, muidu oleks tulnud öö tähtede all.

Maavärin Haitil

Öösel saabusid esimesed SMS-id läbi GDACS võrgu, et Haitil on toimunud mitu tugevat maavärina tõuget, tugevaim neist 7,2 Richteri järgi.Esialgu nagu ei mõelnud selle peale, sest Haiti on liiga kaugel, et Eesti peaks oma päästemeeskonna reageerima panema. Kella 0900 paiku olin saanud em@ili, kus paluti ülesanda ennast Euroopa Liidu Kodanikekaitse Mehhanismi ekspertidel, kes on võimelised Haitile reageerima Euroopa Liidu hindamismeeskonnas. Natuke mõtlemist ja andsin ennast üles. Päev läks edasi väga loomulikku rada pidi kuni kell sai 1300. Helises telefon ja numbri järgi kusagilt Euroopast. Esimese hooga nagu ei mõelnudki, et see kõne tuleb Brüsselist ja küsitakse, kas olen võimeline olema kl 1800 juba seal nende juures. Just seda aga küsitigi. Ei osanud esimese matakaga muud öelda, et peab lennuplaane uurima. Sellega oldi lahkelt nõus ja kästi tagasi helistada. Tegin kiire kõne Jevgenile ja palusin uurida lennu aegasid. Vaim hakkas tasapisi valmistuma eesootavaks ja selge oli, et kõik lähiaja toimetused Eestis on ilmselgelt hukule määratud. Nii läkski, helistasin tagasi Brüsselisse, sest saadud info põhjal läheks lennuk samal õhtul kl 1820. Brüsselisse jõuab see küll hiljem ehk siis kell 2000 LT, aga mis teha. Reageerimise kiirus oli niigi ületanud kõikmõeldavad ajad. Ei läinudki palju aega, kui saabus SMS, mis teatas, et olen arvatud EL hindamismeeskonda ja minu lennukipilet ootab mind Tallinna Lennujaamas. Oi kurat, kui kiire hakkas. Sellisel puhul tuleb samaaegselt asju pakkida, tegeleda kodu asjade korraldamisega ja lisaks muuta kogu tööplaan Eestis. Tuli see mul hästi või halvasti välja, seda ma ei tea. Igaljuhul 1820 istusin lennukisse, sihiks esmalt Brüssel, kus meie meeskond kogunes ja sealt edasi juba Haitile. Kõik läks plaani järgi, maandusin õigeaegselt ja Brüsselis oldi ilusti vastas. Sõitsime taksoga sama lennuvälja teise otsa, kus asub Belgi õhuvägi, pidime lendama koos Belgia BFAST meeskonnaga ja Belgia Õhujõudude lennukiga. MIC meeskonda kuulusid Arthur, Terry, Sofia, David, mina ja meie TL. Tehti väga kiire instruktaaz, jagati välja malaroni tabletid ja asusime lendama suure Airbus A330 300 pardal. See oli suur lennuk ja lendamine igati OK, sest äriklassi toolid on mugavamad kui teised. Natuke nuppude klõpsimist ja toolist sai voodi. Vaim oli nii väsinud, et kukkusin kohe ära, kui horisontaali sain.