Kristjanmri saaga

Mõnikord öeldakse, et kadestan sind, sest sa saad niiii palju reisida. See on väga kaheotsaga asi. Tõsi ta on, midagi head on selles kõiges kindlasti aga samas on asju, mis selle hea väga küsitavaks muudab. Siinkohal meie teekond tagasi koju:
0300 lahkumine hotellist lennujaama;
0330 lennujaamas kohal. Alates terminali uksest kuni lennuki ukseni kontrolliti meid järgnevalt: pagasi kontroll terminali ukse ees, enne check-in´i kontrolliti passe ja pileteid, check-in´is loomulikult passid ja piletid, piiril passi ja pileti kontroll, pärast piiri turvakontroll, terminali uksel väljumisel pileti kontroll, enne lennukisse sisenemist pileti ja passi kontroll;
0630 lennuk Alma-Ata´st Moskvasse (lennuaeg 5 tundi, lennuk väga kitsas ja puupüsti täis);
0925 LT maandusime Domodedevo lennujaamas, seal oli aega 2 tundi;
1130 lennuk Kiievisse (lennuaeg 1.20);
1150 LT maandusime Borispoli lennujaamas. Transiidi turvakontroll oli väga totter, personal kandis kaitsemaske. Borispolis oli ooteaeg 4 tundi, nii ropult igav oli, et mängisime arvutis pinballi. Taaskord käis transiitcheck üle kivide ja kändude. Kohutavalt palavas ja ventilatsioonita terminalis hakkas see kõik närvidele käima. Uni oli nii kohutav, et jää või püstijalu magama.
1545 pidi väljuma meie lend Tallinnasse aga jälle olime sunnitud kiruma Estonian Airi, nende lennuk hilines pea tund aega ja seega venis meie matk tunni võrra pikemaks.
1800 maandusime Tallinnas.
Arvestamata ajavahesid ja kella keeramist, vältas meie sõit koju 17 tundi. Ärge kadestage.

KAZ

Konverentsi päev. Meie töö sai eilsega valmis ja edasine oli juba suhtkoht ükskõik. Igav päev ausalt öelda. Õhtusöök oli aga kõrgtasemel. Täis teenindus ja mis huvitav, klaas ei saanud hetkekski tühjaks. Siinsele kultuurile on hästi omane, et segamini ei jooda. Istusin Larsiga kõrvuti ja meie valik oli vein. Toit oli täitsa hea ja seltskond samuti. Heietasime mälestusi tänaseks suletud Skövde päästekoolist, sest Lars töötas seal ja mina olen seal palju-palju õppinud. Targa mehega on alati hea koos istuda, seekord jäi meelde lause, mis puudutab päästesüsteemi koolitust ja koole: arengut ei ole koolis, mille töötajad ei näe kaugemale küla sildist, milles kool asub. Ma tean ühte sellist kooli.

Mimikri

Hommikud on minu. Vaatamata kaugele ja võõrale riigile tundus, et hommikune ring tuleb teha. Alma-Ata ärkab hilja, võrreldes meiega. Kõndisin päris pika maa hotellist parki, mis oli rajatud sõdades hukkunud kasahhide mälestuseks. Need sõjad olid II maailmasõda ja Vene-Afganistan, seda hiiglaslikku kompleksi vaadates ei tekkinud üldse ka kahtlust, kuidas suhtuksid kohalikud meie teooriasse neist sõdadest. Tagasitee hotelli osutus rängaks, nimelt minna oli kerge, kuna tee viis mäest alla, nüüd tuli aga ette võtta paari kildi pikkune tõus. Ilm tõotas tulla väga kuum.
Tööpäev algas sellega, et sulandusime Kristjaniga korralduslikesse töörühmadesse, kumbki vastavalt oma tasemele, Kristjan peakorraldus ja mina kivide lõhkumine. Minu töörühma kuulusid Alexander Saksamaalt, Hovhannes Armeeniast, Lars Rootsist ja siis veel üks türklane ja aser, nende nimed ei jäänud meelde. Lisaks anti meile üks kohalik tõlk ja päästemees, kes oli nö. avatud küsimustele. Huvitav on see, et tõlgid kipuvad selles regioonis olema eranditult noored naisterahvad. Küsisime aga tehnilisi küsimusi harjutusväljaku kohta ja panime kokku USAR meeskondade õppuse stsenaariumit. Tuleb tunnistada, et minu vene keel sai jällegi kõva praktika, aina rohkem avastan ennast mõttelt, et peaks minema vene keele kursusele. Meie nimede taha muide tehtigi märge, et suhtlevad vajadusel vene keeles. Hõissa NATO!
Päeva teiseks pooleks oli töö valmis ja avanes võimalus kohalikku elu vaadata. Esimene, mis silma hakkas oli see, et kasahhid on ehitanud väga kõrgete ja koledate kivist elumajade esimesed korrused väga ilusaks. Kui olla maja kõrval, siis jääb mulje, et oled väga ilusa hoone kõrval, piisab aga paarist meetrist ja pilgust üles, kui tunned kontrasti hoopi ajudes. Turg jättis kustumatu mälestuse, jubedumalt suur ja kaupa täis monstrum. Lihaletid haisesid võikalt aga nad haisesid ka enne ja haisevad pärast. Millegi pärast ostsime turult kumbki ühe kohaliku õlle ja saia. Tuiasime sellesse sõjaparki neid maitsma. Enesele ootamatult olime teinud väga traditsionaalse ostu. Kõik pargipingid olid täis kohalikke, kes jõid õlut ja sõid saia peale. Läbi raskuste leidsime ühe vaba poolpingi ja istusime sööma, jooma ja kuulama punaarmee laule, mida memoriaali kõlaritest mängiti. Muide, igavese tule juures käiakse üksteist pildistamas.
Hotelli kõrval oli supermarket (jällegi elumaja esimene korrus), millest ostsin pudeli cocat. Kristjani terav silm avastas samal ajal midagi väga ahvatlevat - kumõssi tünni. Kumõss on teatavasti kohalik alkoholi sisaldav jook e. kääritatud hobusepiim. Tuli maitsta, ostsime kohe kaks plasttopsi, kuna ühe leidmine müüal aega võttis, sättisime ennast ühe laua moodi asja taha esimest lonksu võtma. See jäi meelde, kumõss maitses nagu kääritatud tikrimahl, millele lakud hobust peale. Ei suutnud seda juua, oma teise topsi kinkisime müüale. Ta oli üllatunud ja viskas selle endale hingealla täpselt ühe lonksuga ja ütles, et see on maailma parim jook. Meie topsi viskasin koos selles oleva valge vedelikuga poe ees prügikasti.

Magamata mehed

Ei ole vastikumat asja, kui ärgata lennukis poolunest, kui kõlaritest öeldakse tere hommikust, oleme kohe kohal, pange rihmad kinni ja tooli seljatugi püstasendisse. Just selline see äratus oli, kuigi hästi ei mäleta, kas und ka oli. Samas, millegistgi meid ometi äratati. Kasahhis oli soe varahommik. Piiril oli kõik nii nagu arvasin, palju küsimusi ja foto igast sisenejast. See on lihtsalt uskumatu, kui suuri ja ebaproportsionaalseid mütse mundrikandjad kannavad nii mehed kui ka naised. Uskumatu aga vaatamata varasele hommikule oldi meil vastas. Minibuss viis meid hotelli ja jõudsime täpselt hommikusöögi alguseks. Väsinud inimene ärritub teatavasti kergesti ja check-in tegi kõik, et see ärritus koefitsendiga äge oleks. Nimelt selgus, et maksta saab ainult kahe päeva eest, siis tuleb uuesti maksta. Ma ei saanudki aru, miks. Kristjan ilmselt lõi oma sarmiga aga tal õnnestus maksta kogu aja eest. Kuradile kõik, saaks ainult süüa ja magada. Seda esimest sai aga seda teist mitte, sest kohe pandi meid bussi, mis viis meid vaatama harjutuskohti. Magasime bussis igal võimalikul hetkel ja ilmselt jäi palju kaunist loodust nägemata. Kusagilt maalt hakkasin mäletama steppi ja selle mõõtmatut tühjust. Seal oli möllanud ka tulekahju, põlenud väli ulatus silmapiirini. Ühel hetkel muutus stepp mägedeks ja olimegi kohal. Kashhi Päästsalkade harjutusväljak. Kõik oli tavaline: varemed, paneeli tükid, autoromud jne. Küll aga oli hämmastav nende oskus värvitud kividest pilte, teeääri, ornamente jne. laduda. Kohe oli kõigile selge, et see plats jääb nii suure õppuse jaoks väikeseks. Üks tähtsa olemisega kindral selgitas küll vastupidist. Naljakas kuju oli, seljas uhke munder aga jalas "jimmy" kingad. Tagasisõites magasime jälle bussis ja lõunaluas, enne kui hotelli jõudsime. Kohaliku aja järgi sain voodisse 1730 (Kasahhiga on meil ajavahe 3 tundi). Öösel ärkasin korra üles ja rääkisin isegi telefonitsi oma Prouaga, selline tunne oli nagu oleks purjakil olnud, mäletasin kõigest väga vähe.

Itta

Seekord siis Kasahhi, õnneks ei pea sinna üksi minema, seekordseks reisikaaslaseks on Kristjan. Kuulume mõlemad NATO poolt korraldatava päästeõppuse korraldusmeeskonda. Õppus ise toimub septembris ja kannab nime "Zhetysu 2009". Seekord on tegemist lõpp - planeerimiskonverentsiga. Tegelikult pidime Kasahhi sõitma juba juunis aga siis suutis NATO peakorter meie passid koos viisadega saata Brüsselist Eestisse tavapostiga ja loomulikult jõudsid passid ca. 2 nädalase hilinemisega. Mõistagi jäi esimene sõit ära. Lend oli pikk, esimene vahemaandumine oli Ukrainas, Kiievi lennujaamas, millel nimeks Borispol. Kohe loodi vastav meeleolu, bussis, mis viis meid lennukist terminaali mängis kaeblik slaavimuusika ja üks naine laulis midagi alumiinium ristist. Edasi läks nagu heas vene komöödias. Selgus, et transiitreisijad on nagu rämpsrahvas. Pika otsimise peale leidsime kitsukese koridori, mis viis meid transiidi turvakontrolli. Seal tukkus muidugi naisohvitser, kes meid imestunult vahtis. Meie pileti numbrid ja passide numbrid kirjutati käsitsi kollaste lehtedega kaustikusse, mille lehti ilmselt keeratakse ainult ühes suunas. X-ray-st läbi ja seisimegi keset klaaskatusega B-terminali. Kuumus oli nagu kasvuhoones ja stiil nagu Balti jaamas. Transiit checkini oli aega, see avati kaks tundi enne lendu, meil oli aga aega neli tundi. Ühisel otsusel tahtsime proovida Ukraina külma õlut aga siis selgus, et selles RAHVUSVAHELISES LENNUJAAMAS EI SAA MAKSTA KREDIITKAARDIGA, huvitav kust peaks transiitreisija saama krivnasid. Lõpuks ikkagi selgus, et ühes baaris on selline haruldane võimalus. Õlu oli päris hea.
Aeg läks vaevaliselt nagu alati aga lõpuks oli käes hetk, kui sai teha check-in-i. Transiitreisijatele oli lett, kus taga istus ukrainlanna ja tema kõrval tühi tool, kus oli istunud ukrainlanna. Panime oma piletid letile ja saime teada, et see neiu teeb pileteid ainult Berliini lennule. Meid pidi teenindama see teine neiu, keda ei olnud kohal, kes aga pidi kohe tulema. Sättisime ennast siis tooli ette ootele, nii umbes pooleks tunniks. Lõpuks ilmus Kasahhi probleemiga tegelev mundris tibi välja. Vaatas meie pileteid ja ütles, et meiega tegeleb neiu, kes oli meid sinna tooli ette saatnud ja seni tegevuseta istunud. Samm paremale ja olime samas kohas tagasi. Vormis ukrainlanna võttis meie piletid ja helistas kuhugi. Murelikuks tegi see, et ta ütles torusse: unih normalnõje pasportõ, siis tõusis ta püsti ja läks koos meie paberitega ära. See hetk oleks tahtnud olla Kopenhaageni transiidis. Õnneks tuli ta tagasi ja me võisime kiirustada Moskva lennukile.
Moskvas maandusime Domodedevo lennuväljal. Seal paistis iga nurga pealt Venemaa võimsus, terminal oli kolme kordne ja ultra moodne. Peatusime seal 2 tunnikest ja astusime Alma-Ata lennule. Imelikul kombel oli tegemist väga ebamugava Boeing 737 masinaga, mis oli silmini rahvast täis. Ees ootas öölend ja oli selge, et selles kitsukeses pingivahes magamisega tegeleda ei saa. Õnneks anti süüa.