Reise Reise

Kuni südaööni istusime hotelli restoranis, sõime ja jõime kohalikku õlut, millel kangust 3,7 promilli. Saime ka teada, et India inimesed on omalaadse geeni pildiga, kui nad hakkavad alkoholi jooma, siis ei suuda nad enam lõpetada. Siit ka põhjus, miks õlut ainult Delhis müüakse. Transport lennujaama saabus õnneks täpselt, surusime ennast autosse ja tundsime pääsemise tunnet. Tegelikult nats liiga vara. Lennujaama ees ootas meid juba tuttav rahvamass, imelikul kombel sai terminali ainult pileti ettenäitamisel. Põhjusest saime ka kiirelt aru, igat hindut tuli saatma vähemalt 10 sõpra-tuttavat või sugulast. Kogu see kollektiiv lihtsalt ei mahuks lennujaama ära. Terminalis sees ootas ees juba tuttav kaos, meeletult rahvast ja ei ühtegi silti ega viita. Õnneks sain kohaliku raha tagasi USD vahetada, nüüd on ilmselt Päästeametile ka kergem üle jäänud hotelliraha tagasi viia. Selles viitadeta segaduses leidsime lõpuks Aerofloti checki ja jäime järjekorda. Järsku keeras meie ees seisev rännumees ringi ja kõnetas meid sulaselges eesti keels. Maailm on tõesti pisike ja eestlasi on kõikjal. Tema tuli Kagu Aasia matkalt, oli ca. 2 kuud ära olnud. Hästi hea tunne oli. Saime oma kaasmaalaselt teada, et tuli minna pagasi turvakontrolli. Kohe olime uues ja väga pikas järjekorras. Lõpuks saime siiski õnnelikult üle piiri ja jäime oma lennuki minekut ootama. Aega oli nats rohkem kui 2 tundi. Samas tekkis ka mingi pingelang ja uni hakkas kimbutama aga istusime siiski üleval ja kuulasime Kalle reisimuljeid. Muide, tal on Mäxiga palju ühiseid sõpru. Lõpuks istusime IL-96 kõhus ja jäime momentaalselt magama, isegi õhkutõusu ei tundnud. Meid ajas üles stjuuard, kes jooke pakkus. Jõime ja jäime uuesti magama. 10 minuti pärast pakuti hommiku sööki, jälle aeti üles. Neile kohe nagu ei meeldinud, et keegi jääb ilma toiduta. Edasi enam õiget magamist ei tulnud, oli selline unelemine ja kõikide istumisasendite proovimine, millest ei õnnestunud leida ühtegi mugavat. Moskvas maandumisel tekkis tunne, et oleme kodus, kuigi siin tuli istuda järjekordsed 6 tundi. Piiriületus oli õige koomiline. Meid võeti järjekorrast välja ja viid kusagile kabinetti, seal anti paberilipaks ja kena venelanna oli sinna peale kirjutanud 1500, see tähendas aega, millal pidime tagasi minema ja oma piletid saama. Olin miski pärast kindel, et 1500 on selle kontori uks lukus. 6 tundi Seremetevol oli ränk. Istusime 2 tundi kohvikus ja jõime kohv, siis kõndisime nagu robotid mööda poode. Ostsime isegi mingeid asju aga kõike seda tegemist kummitas meeletu uni. 1500 olime tuttava ukse taga, ime kombel saime kõik paberid ilusti korda, meid pandi isegi nahkdiivanile istuma. See oli muidugi viga, sest kohe hakkasid silmad kinni vajuma. Painajalikud 6 tundi venisid 1 tunni võrra pikemaks, sest Estonian Airi lend hilines. Selleks hetkeks oli muidugi täitsa ükskõik, sest reisist oli ikka väga tõsine tüdimus tekkinud. Tagasi lennates tegime väikese arvutuse, mille tulemuseks oli see, et olime üleval olnud viiest ööpäevast kaks. Minnes ja tulles. Tallinnas maandumine oli igati ok ja vaatamata väsimusele silmad särasid. Vaatamata emotsioonide sasipuntrale, mille Indiast kaasa saime on tunne, et sinna tahaks tagasi minna.

Old Delhi

Meie ametliku ürituse viimane päev. Oli üks väga huvitav ettekanne ohtlikest kemikaalidest varisenud hoonetes. See teema on juba pikemat aega olnud arutlusel ka meie meeskonna võimekuse aruteludel. Õnneks võib öelda, et olime natuke üle pabistanud. Igaljuhul saime ammendavad vastused edaspidiseks keemia alaseks arenguks. Keskendumist päästeteemadele segas meie pärastlõunal plaanitav "seiklus" Delhi vanemas osas - Old Delhis. Rahvusvaheline päästemaailm on täis kõikvõimalikke ohutuseeskirju ja turva reegleid. NENDEST TULEB KINNI PIDADA!!! Meie muidugi teadsime, et osa asju läheb reeglitega vastuollu aga meie õnn on see, et teame, mille vastu eksime. See hoiab ära lollide üllatuste tekkimise. Koosviibimine lõppes plaanitust veidi varem ja pärast head aega ütlemist kiirustasime hotelli riideid vahetama. Järgmine "team leaders meeting" on aasta pärast Inglismaal.
Valmistasime ennast kiiresti ette linna minekuks, ainuke asi mis väärib märkimist oli märkmepaber, millel kohalikus keeles hotelli aadress - juhuks kui taksojuht ei oska inglise keelt. Takso saime kohe hotelli kõrvalt, juhiks tõeline hindu, turbani ja tintmusta habemega. Istusime minibussi laadsesse sõidukisse ja sukeldusime siinsesse hullumeelsesse liiklusesse. Suure bussi aknast vaadatuna oli asi ikka märksa turvalisem, nüüd selles pisikeses kopsikus istudes olid kõik kaasliiklejad ja avariiohtlikud olukorrad kuramuse lähedal. Kummaline on siinses liikluses sujuvus. Sõidetaks teineteisel üli lähedal aga kui tuleb pidurdamise koht, siis tundub, et kusagil on üks pedaal, mis aeglustab kõikide sõidukite kiirust. Ei ühtki äkilist liigutust, need muidugi lõpeks katastroofiga. Astusime Red Forti Lahore´i värava ees taksost välja, olles enne kokku leppinud meie taksojuhiga, et ta ootab meid samas kohas kolme tunni pärast. See tundus väikese garantiina, et jõuame ikka õigesse kohta tagasi. Samal hetkel, kui taksost välja astusime rabasid meid kümned käed, meiega rääkis korraga vähemalt 20 inimest ja ümberringi tajusime ainult liikumist. Oli tunne nagu oleks astunud karusselli peale. Võttis mõne hetke, enne kui aru saime, kus ja kes me oleme. Ristmiku liiklus oli just selline, et kõik liikusid mingis suunas, inimesed, jalgrattad, autod, tuk-tukid jne. Valgusfooride tuled ei häirinud kedagi. Mingi ime läbi saime eluga sellest kaosest üle ja märkamatult oli meiega liikunud keegi kohalik, kes lubas meile näidata kõiki huvitavaid kohti. Mina oleks ta kohe pikalt saatnud aga Mäx tegi temaga pisut leebemas stiilis juttu ja meie retk jätkus kolmekesi. Käisime nö. kaubatänavatel, mis kõik on meeletult kitsad ja rahvarohked. Kõikjal oli inimesi, absoluutselt kõikjal. Müüdi samuti kõike, absoluutselt kõike. Kogu selles tänavate labürindis tundus meie hindust saatja siiski väga vajalik, sest tema meid sellesse tänavate rägastikku vedas ja tema teadis ka teed, kuidas sellest jälle välja saada. Huvitav oli see, et erinevaid asju müüdi selleks ettenähtud tänavatel. Näiteks üks kauba tänav oli rätikute ostmise jaoks, teine ehete jne. Kogu selle meeletu elukeerise kohta ütles Mäx väga tabavalt, et siia linna võib lihtsalt ära kaduda, hommikul lähed tööle ja õhtul koju ei tule ning mitte keegi kurat ei tea kus sa oled ja kas sa üldse elus oled. Me muide nägime tänaval vist ka surnud inimesi. Väsisime sellest meeletust melust nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Kogu aeg tuli põigelda inimeste ja sõidukite vahel ning kogu aeg oli tunne, et keegi sõidab meile lihtsalt otsa. Sattusime ka muslimite turule, näod ja olemine meenutas koheselt Pakistani. Kuna hakkas ämarduma, siis loobusime mõttest seda seltskonda lähemalt vaadata. Suutsime selles hulluses 2 tundi vastupidada, maksime oma saatjale 100 Rs ja põgenesime Red Forti kaitsvate müüride vahele, sinna tavarahvast ei lasta. Leidsime ka ühe räpase välikohviku, kuhu väsinult istusime ja vaikselt pepsit jõime. Seda võib teha, sest see on korgitud pudelis. Saime aru, et eestlasele on selline rahvamass ikka liig, mis liig. Me saime aru, et ei suutnud lihtsalt hoomata enda ümber toimuvat. Kuidas nad küll suudavad seal ellu jääda?
Takso oli kohal õigeaegselt ja meie "Habe" tundus elupäästjana, tõesti oli hea meel teda näha. Saime oma taksoköksiga sellest segadusest välja ja New Delhi pool oli kõik taas rahulik ja roheline. Hotelli jõudes maksime Habemele 500 Rs, see oli topelt summa aga lõppude lõpuks oli ta selle ka ära teeninud. Pakkisime asjad ja maksime oma hotelliarve, saime üllatusega teada, et siin ei loeta hotellis oldud päevi 24 tunni kaupa vaid 12 kaupa. 5 päeva asemel olime siin elanud 3 päeva. Mul muidugi oli Päästeameti raha kaasas ja ruupiateks vahetatud, nüüd tekkis küsimus, kuidas need Eesti riigile tagasi maksan. Kell oli saanud 2200 ja meie transport lennujaama pidi minema südaööl. Võtsime oma pambud ja istusime hotelli restorani sööma. Olime tõeliselt väsinud ja ees ootas pikk kodutee ja jällegi ilma voodis magamise võimaluseta.

Sadakaheksakümmend kraadi

Päike oli varakult kõrgel ja taevas helesinine. Ilm tõotas tulla kuum, peaasi, et vihma ei tule. Kogu päeva läbivateks teemadeks olid töörühmad, kokku neli erinevat. Süsteem oli varasemast tuttav, rotatsiooni põhimõttel, kõik teevad kõike. Enne lõunat vaatasime üle INSARAG koolitusel kasutatavad materjalid. Tegime päris palju ettepanekuid edaspidise suhtes. Teine teema enne lõunat oli meedia. Tundus, et siin ringkondades kardetakse seda nähtust. Muidugi, mul oli Saksamaa kursusest vorm hea ja sain sealt saadud teadmisi ka siin rakendada ja edasi anda. Lõuna pausi ajal tegime Mäxiga väikes jalutuskäigu ja avastasime midagi väga rabavat. Teatavasti kehtib Indias kastisüsteem, see tähendab ühiskondlikku kihistumist. Nüüd avastasimegi selle nähtuse väga ehtsal kujul. Seistes keset tänavat ja vaadates ühes suunas, võis näha väga ilusaid ja uhkeid elamisi. Tehes samas kohas 180 kraadise pöörde, olime tunnistajaks ülimale viletsusele. Inimesed elasid mingites madalates tellistest laotud hurtsikutes.





Jah, kultuurid on erinevad. Päeva teine pool oli tegelikult meile igav. Probleem lihtsalt meie senises väljaõppes. See on väga mitmekülgne ja paljud suured teemad tuttavad. Üheks töörühma teemaks oli katastroofi järgsete tööde koordineerimine. Ma olin selle teemaga tegelenud terve eelmise nädala. Nii et ei saanud tõesti targemaks. Teiseks oli Virtual OSOCC-i tutvustamine. Kasutan seda virtuaal maailma igapäevaselt. Jälle ei midagi. Küll aga oli palju neid, keda teemad tõsiselt huvitasid. Enne õhtust kultuuriprogrammi pakuti võimalust minna nö. shopingule. Mõeldud tehtud, sest lootsime näha kohalikku bazaari. Pettumus oli muidugi suur, kui meid pandi maha väga moodsa ja väga spetsiaalselt turistidele mõeldud hindadega suveniiri poe ees. Väike puust elevant maksis 3000 Rs. Võrdluseks praad hotelli restoranis oli ca. 300 Rs. Muidugi ei ostnud me midagi, tuiasime tänaval ja vaadata polnud ka midagi. See tänav meenutas Liivalaia tänavat Tallinnas. Palju autosid ja palju maju aga sisutühi. Käisime vaatasime ka metroojaama. See oli üllatavalt uhke ja puhas. Kõik reisijad läbisid analoogse turvakontrolli nagu lennukile minnes. Saime rääkida ka ühe sealse püssimehega, kes uuris, mis asju ajame.
Õhtu jätkus Punases Fordis (Red Fort), kindluses, mis rajati 15 saj. ja millest juhiti ajaloolist Hindustani. Kogu kindlus on ehitatud punasest kivist ja on tõepoolest punane. Seal pakuti meile ajaloolist ülevaadet India riigi tekkimisest, koos valgus showga kindluse hoonetel ja rajatistel. Jamaks (loe: tüüpiliseks) muutus asi siis, kui hakkasime tagasi hotelli sõitma. Selgus, et kui olime tulnud kokku kolme bussiga, siis nüüd pole aga enam ühtegi nendest alles. Pool seltskonnast oli ka kadunud. Õnneks jäi Arjun, kes on kohalik ja ürituse peakorraldaja, meie kampa. Pärast helistamist ilmuski liikluskaosest üks meie buss. Surusime ennast sinna sisse ja ausalt, ühtegi vaba ruutsentimeetrit ei jäänud. Meie peas sündis ketserlik plaan, homme siia tagasi tulla. Hotellis sõime õhtust, uskumatult kui hästi siin osatakse teha lambaliha AGA ÄRGE OSTKE SEDA TÄNAVALT! Varsti ilmus seltskonda prantsuse kolleeg ja ütles, et olid just oma bussiga teinud liiklusavarii. Õnneks midagi hullu ei juhtunud ja arvestades siinset hullumeelset liiklust, siis ega ei imestanud ka.
Magama jäime valjult mängiva muusika saatel, mis kostus alumiselt korruselt, seal peeti pulma.

India

Olles ära proovinud kõik asendid istudes magada loobusime lõpuks sellest üritusest. Keerasime kellad kohalikule ajale ja vahtisime aknast välja. Stjuardessid jagasid migratsiooni kaarte, saime juba ei tea mitmendat korda kirjutada oma passiandmeid. Vahetult enne maandumist teatas lennuki kapten, et lennuliiklus on Delhi kohal väga tihe ja meie oleme maandumise järjekorras üheksandad. Jube pikk reis venis veel ca. tunni võrra pikemaks. Maandumine oli sujuv, terminali jõudes lõi ninna tuttav õhk - täpselt sama niiske ja soe nagu Pakistanis. Piiri ületasime õnnelikult, minu Pakistani viisad ei häirinud kohalikku ametnikku kohe üldse. Õnneks leidsime ka meile vastu tulnud tumeda mehe ja juba heliseski kõrvus tuttava aktsendiga inglise keel. Pagas saabus ka õnnelikult ja kohalik raha sai ka vahetatud. Astudes terminalist välja lõi vastu soe õhusein ja kõikjal oli meeletult rahvast. Delhis elab ca. 14 000 000 inimest. Meiega oli liitunud ka Ingo Austriast ja nüüd üritasime taksoga oma hotelli saada. Taksosid oli palju ja kohe väga, keeruliseks tegi aga olukorra, et elasime erinevates hotellides. Süsteem oli selline, et maksta tuli takso eest kassasse ja ainult ühe otsa eest. Meie aga elasime Ingoga erinevates hotellides ja sinne taksosüsteem ei võimaldanud kahte sihtpunkti. Tundsin vana tuttavat vimma primaatluse vastu. Meie saatja oli ka tõeline hädapätakas, küll proovis ta meile bussi leida ja lollakalt naeratades seletada, et peame ikka kaks taksot võtma. Lõpuks ajasime asja niikaugele, et maksime ühe otsa eest ja teise eest maksis Ingo mustalt juhile. Kahe hotelli vahe oli ca. 300m. Mõnikord on lühikesed vahemaad ületamatud. Aeg oli öine aga liiklus tihe, meie taksojuht tahtis meile oma oskuseid näidata. Kõigepealt läks käima makk kohaliku muusikaga ja siis algas kihutamine, vahepeal oli tunne, et avarii ongi käes. Istusime kolmekesi tagapingil ja üritasime positiivselt mõelda. Jubedalt kallas vihma. Läbi pimeduse tundus Delhi väga roheline, ühel tänavanurgal seisid kaks suurt elevanti koos ajajaga. Asi tundus eksootiline.
Hotell oli kunagi olnud super aga vajas tänaseks kindlasti remonti. Magama saime lõpuks kell 0400, teadmisega, et äratus on 0700. Muidugi oli see jube, kohe väga aga ajasime ennast püsti. Hotelli fuajees ootas meid terve hulk vanu tuttavaid nägusid ja samas ka uusi. Kõik erinevate riikide SAR rühmade juhtfiguurid. Buss viis meid koosoleku paika. Valges oli Delhi hoopis teistsugune. Liiklus on jube tihe, sõidetakse kõikjal kus mahub ja lastakse pidevalt signaale. Palju rohelust ja suhtkoht kenad majad. Ilm oli fantast ilus. Ainuke jama oli tappev uni ja hirmutav tundus mõte, et peame istuma terve päeva mõttega koosolekusaalis. Kohal oli palju tuttavaid, kellede nägemine suurt headmeelt valmistas, näiteks Uwe Saksamaalt.
INSARAGi juhtfiguurid tõmbasid päeva hooga käima. Sissejuhatuseks näidati Eesti Päästemeskonna poolt tehtud demofilmi. Saime selle valmis 2005 aastal. Seejärel anti tagasivaade aastale 2006. Probleemiks nr. 1 on tänase seisuga otsingu- ja päästemeeskondade võimekuse klassifitseerimine. See välistaks katastroofi järgsetele töödele nõrkade meeskondade saabumise ja annaks ühtse ülevaate meeskondadest üle maailma. Teema pole kerge, sest arvamusi on palju ja erinevaid. Teema on aga äärmiselt tõsine ja mis kõige olulisem, klassifitseerimine ootab ka Eesti SAR meeskonda. Ilma selleta pole nagu mõtet edasi tegutseda, satuksime mitte tõsiselt võetavate meeskondade nimekirja. Eks näe... . Päev läks kiiresti, muidugi uni oli metsik, eriti hulluks läks pärast lõunasööki. Toit oli hästi tüüpiline ja kõik hästi vürtsine. Hirm oli asju proovida, sest mine tea, mis seedimisega juhtuda võib. Mäksil käiski korra seest vale tunne läbi, õnneks halvim jäi ära. Päev oli üli kasulik ja meie tundsime headmeelt, et saime kaasa rääkida päästemaailma kõrgemail tasemel. Õhtul varakult magama minekust võis ainult unistada, sest meid viidi Delhist natuke välja pidulikule õhtusöögile. Bussi aknast paistis ka Delhi natuke teine nägu, räpane ja vaene. Olin kohe algusest arvanud, et meie üritus on moodsas New Delhis ja et kusagil on veel üks Delhi. Õhtusöök oli koos fantastilise India kultuuriprogrammiga. Tantsijad ja lauljad oli väga-väga tasemel. India kultuur oma pärandiga on ju teada tuntud ja saada sellest tühinegi osa oli väga hea tunne. Tagasiteel hotelli läbi Delhi eeslinnade tundus elatustaseme vahe kohe väga ränk. Tulla ülipidulikult ürituselt läbi vaesuse ja viletsuse on omamoodi halb. Arutasime Mäksiga sellest veel pikalt. Vaatamata tapvale unele jõime hotelli baaris ühe sakslasega ühed kokteilid ja läksime magama. Magasime enne voodisse heitmist. 3 tundi magamist ööpäevas on tõesti vähe.

INSARAG

International Search and Rescue Advisory Group ühendab endas rahvusvahelises mõõtmes töötavaid päästemeeskondi. Selle organisatsiooni üheks suundade ja otsuste analüüsijaks ja arutajaks on päästemeeskondade juhtide aastakoosolek. Seekordne treff leidis aset India pealinnas Delhis. Eesti SAR meeskonda esindas kaks tegelast Mäx ja mina. Teekond algas Tallinnast, mingit erilist stardi tuju polnud, sest Saksamaa reis oli liiga lähedal. Lend väljus hommikul 0655 ja ilma hilinemiseta Moskva suunal. Meil oli esimese klassi pilet, mis tähendas ka tasuta toitu lennuki pardal. Estonian Air menüü on tegelikult väga hea, kahju ainult, et seda pakutakse ainult valitud seltskonnale. Seekord olime ka meie valitud seltskond. Moskvas maandusime viperusteta ja kell näitas ca. 1000. Delhi lend läks 1620, meid ootas praktiliselt terve päev Seremetevo lennujaamas. Venemaale omaselt jäime kohe piirile toppama, vaatamata sellele, et olime transiittsoonis. See ei olnud muidugi mingi üllatus, murelikuks tegi aga stiil, kuidas meie pagas transiidis edasi saadeti. Üks vormis tüdruk kirjutas meie pagasi nr. paberilipakale ja ütles, et kõik saab korda. Märkimist väärib ka sealsete piirivalvurite väljanägemine. Suurem osa neist on tõelised vene naised, soengud ja make up nagu presidendi vastuvõtul. Vaatamata vanusele ja mõõtudele kantakse miniseelikut. Järsku panime tähele, et enamus neist kannab käes paberkotikest, mis pärit parfümeeria poest. Selliseid, milledesse pakitakse lõhnapudeleid. Süvendatud uurimine näitas, et nendes kotikestes hoitakse töövahendeid: templeid, templipatju, pliiatseid, pastakaid jne. Stiili küsimus aga vormiga need pabekotid kokku ei sobinud. Seremetevo lennujaam jättis endast väga kitsa mulje. Tegemist on NLiidu aegse ehitusega, millesse on sisse ehitatud hiljem poode jne. Tulemuseks on see, et poode on rohkelt aga olla pole kuskil. Leidsime lõpuks vaba nurga migratsioonikontori ees. Istusime, lobisesime, sõime ja rüüpasime "Baltika" õlut. Ime kombel läks aeg suhtkoht kiiresti. Tuiasime ka poodides ja meelde jäid meeletult kõrged hinnad. Pole Venemaa ajalugu eriti uurinud ja seega jäi õhku küsimus, mis taustaga on Venemaa kultuuris värvitud ja ehitud puumunad, neid müüdi igas mõõdus ja valikus. Lennuk, mis meid Indiasse lennutas oli IL-96, täitsa suur ja mugav aparaat. Aerofloti teenindusel polnud ka suurt viga. Jama oli ainult selles, et olime juba kogu päeva istunud ja igavlenud, nüüd aga ootas ees 6 tundi lennukis. Sõime õhtusöögi ja üritasime magada, lennukis see muidugi erit mugav ja lihtne ei ole. Tõsine tüdimus oli kallal.

Tagasi koju

Tänasega lõpeb kursus. Olen jälle palju targem ja arutlen mõttes teemal - õndsad on need, kes on vaimust vaesed. Asi selles, et mida rohkem teadmiseid koguneb, seda lollimana ennast üldises plaanis tunned. Kuigi, teadmised mida siit sain olid väga väärtuslikud ning mis koige tähtsam, kasutatavad ka praktikas.
Jällegi on saabunud aeg moelda lendamise peale. Loodetavasti läheb kõik hästi ja jõuan ikkagi täna koju. Proovin olla positiivne aga kõik halvad asjad juhtuvad kodus just siis, kui ära olen. Seekord lagunes laiali meie auto esisild. Kirsti on muidugi vapper ja läheb täna töökotta aga tegelikult on see ju minu asi korda ajada. Kui teha nimekiri asjadest, mis on kodus juhtunud, kui olen sõidus olnud, siis ei viitsiks keegi seda lõpuni lugeda. Selge on ka see, et kõik, mis toimub kodus on alati esimeses reas, vaatamata sellele, kui raske ja keeruline on olukord rahvusvahelises abistamise maailmas. Näitena võib tuua maavärina järgse Pakistani, üritasime seal teha suuri asju ja tundsime ennast kangelastena. Ühtäkki aga helises mu telefon ja minu Kallis Naine teatas, et maailma lõpp on käes - vannitoas põles pirn läbi. Proovi sa öelda, et see tähtis pole. Jah, niipalju siis kangelaseks pidamisest.
Tore oli näha ka Kopenhaageni lennuvälja. Polnudki seal ammu käinud. Leidsin sealsest raamatupoest ka raamatu India kohta, sest järgmisena peaksin minema sinna kanti. Lennufirmaks oli jällegi vana vaenlane. Lennukisse sisenemisel, kusjuures õigeaegsel, kohtusin oma endise võitluskaaslase ja kolleegi Argo naisega, kes on stjuardess. Tänu vanale tutvusel, paigutas ta meid Jevgeniga äriklassi. Sõime, jõime ja olime väga rahul. Selleks korraks on ka Estonian Airiga taas vaherahu.

Exercise

Eelmise päeva jätk. Toimetame oma juhtimiskeskuses ja üritame lahendada Ukraina üleujutuse probleeme. Olukordade ettemängimine on väga tõetruu ja mingi hetk tundus ka, et ei saa asjadest jagu. Eriti keeruliseks läks siis, kui hakkasin koostama dokumenti, mille nimi on "safety and security plan". Teema, mis tundub teoorias lihtne aga praktikas väga raske ning seotud isegi Brüsselisse ja saatkondadesse helistamisega. Mulle väga suureks üllatuseks sain sellega hindajate sõnul suurepäraselty hakkama - ju siis ikka midagi on sinna pähe kogunenud. Ainuke jama oli see, et tervis läks väga räbalaks. Olin siin kevade nautimisega pisut liiale läinud. Lõpetuseks võib öelda, et hiigeloperatsioonide juhtimine ei ole kerge aga mitte ka võimatu. Vaja on ainult head team leaderit.

THW

Hommikul tuli vihma ja see sai takistuseks ka hommikusele kõndimise ringile. Sellistel koolitustel, kus tuleb hommikust õhtuni klassis istuda, mõjub liikumine hästi. Samuti annab see hea võimaluse liikuda kõrvaltänavatel ja nähe, kuidas kohalikud inimesed elavad. Tundub, et hästi, sest siin õitsevad juba lumikellukesed ja krookused.
Mõni sõna THW-st (Techniches Hilfs Werk). See on sakslaste organisatsioon, mis on mõeldud tehnoõnnetuste ja katastroofide tagajärgede likvideerimiseks - absoluutselt igal tasemel, alates lume koristamisest lõpetades rahvusvaheliste operatsioonidega. Nad tunneb ära tumesinise värvuse järgi. Nagu paljud asjad Saksamaal on alguse saanud sõdadest, nii ka THW. Algselt oli nende ülesanne sõjakahjude likvideerimine ja normaalse elutegevuse taastamine. Tänaseks on aga tegemist Euroopa ühe võimsaima päästeorganisatsiooniga, kusjuures sinna kuulumine on vabatahtlik. Tüüpiliselt suhete keeristele, ei saa väga sagedasti ka Saksamaal organisatsioonid teineteisega läbi. Koostöö tuletõrje ja THW vahel pole just kõikjal kiita. Minu nägemust mööda tuleks ka EDRT-l siit üht-teist õppida ja üle võtta. Lisa saab lugeda siit www.thw.de.
Koolituses algas täna praktiline osa. Veetsime suure osa päevast juhtimiskeskuses, mis oli rajatud veoauto furgooni ning üritasime alustada suuroperatsiooni Uzhgorodis, Ukrainas. Paberi peal muidugi. Jällegi kiidusõnad korraldajatele, praktiline harjutus, mis viiakse läbi selleks spetsiaalselt ehitatud juhtimiskeskuses. Team on hea ja asjad hakkasid sujuma kohe algusest. Väga-väga huvitav oli vaadata THW süsteemi tehnilisi lahendusi ja taaskord teha märkmeid tuleviku suunal. Homme jätkame samast punktist, ainult, et meeskonna siseselt vahetame rollid ära.

Hommikukohv

Asjad Neuhausenis on hästi, väljaarvatud kohv. See on tõeliselt lahja ja isegi lurr on selle kohta palju öeldud. Huvitav, milles on asi, et sakslased sellist asja joovad, ja mis kõige hullem, kohviks nimetavad. Täna öösel tuli SMS teatega, et Indoneesias oli maavärin. Huvitav asjde kokkulangemine, eelmine kord, kui siin olin, siis oli maavärin Pakistanis, mis minu jaoks lõppes nagu lõppes.
Õppetöös jätkub info töötlus, tõeliselt vajalik teema, mis on serveeritud väga huvitavalt. Tänud Wolfgang!!! Hästi mõjus ka telefonikonverents Boliiviaga, kus on hetkel käimas üleujutus ja ühtlasi ka EL missioon. Pärast lõunat selgus, et Poola on päästetud ja edasi suundume Ukrainasse. Rühma tööna pidime esitama Venemaa, Valgevene ja Ukraina "köögi poolt". Olime Jouzase ja Intarsiga hinnatud infopank.
Päeva jooksul uurisin ka tiba kohvi ja selle kanguse kohta ja sain niipalju targemaks, et see on väga normaalne kohv siinkandis. Vot nii!
Õhtul on ka väike tuur Stuttgarti, mis on klassis istumisele väga heaks vahelduseks. Nats aega tagasi saabus ka Jevgeni. Stuttgart on täitsa kena linn. Tuiasin kahe sakslasega niisama ringi ja istusime ühes väga klassikalises õlletoas. Proovisin õlut, mis on segatud coca-colaga, ei saa aru, miks nad seda teevad. Muidu on sakslased mulle meeltmööda, kuigi jah, mõnikord teevad nad imelikke asju. Terve õhtu sain neile rääkida meie riigi ajaloo keerdkäikudest ja nemad mulle Saksamaa eri paikadest. Peter oli Berliinist ja Jonas kohalik Stuttgartist.

Kursuslased

Maailmas ringi rännates puutun kokku tahest-tahtmata väga erinevatest riikidest pärinevate inimestega. Ühiseks nimetajaks antud võtmes on soov aidata hädas olevaid riike. Teisisõnu, kohtutakse neutraalsel pinnal ja mitte koduses keskkonnas. See annab erinevatest rahvustest pildi ja kujundab arvamuse. Mis seal salata aga see aitab suhtlemisel ja reisimisel palju kaasa. Järgnevalt ülevaade mu kursuse kaaslastest riikide kaupa ja pildis, kuidas mina neid näen:
prantslased - andestavate ja leebete nägudega, räägivad inglise keelt, kuna keegi teine ei oska prantsuse keelt;
sakslased - korrektsed ja täpsed, eelistavad arvutile paberit ja pliiatsit, kuigi kasutavad ka läppareid. Segavad fantat cocaga;
tsehhid - ei ole täit pilti on seltskonnas aga räägivad vähe;
norrakad - lõbusad ja jutukad;
poolakad - väga lahked inimesed aga igakord ei mõisteta seda, on uhked oma rahva suuruse üle ja ei salli venelasi;
rootslased - lõbus rahvas, alati nõus pubisse minema ja mõne õlle jooma;
belglased - ei tea kahjuks neist suurt midagi aga keegi vist ei tea, teatakse Brüsselit ja euroametnikke aga unustatakse kohalikud, jätavad tagasihoidliku mulje;
sloveenlased - väike rahvas, tunduvad lõbusad, lipp kipub segi minema Slovakkia lipuga;
itaallased - kui räägivad siis käed käivad, ei kiirusta eriti kuhugi, mõni on heledat verd;
soomlased - neil on alati midagi vaja, räägivad inglise keelt nagu kimi räikkonenid;
inglased - fantast viisakad ja mingist hetkest hasartsed;
taanlased - väga asjalikud aga vahest liiga asjalikud, armastavad läppareid;
leedukad - mõnikord on liiga aktiivsed ja tekitavad sellega segadust, surfavad rõõmuga internetis;
slovakid - tagasihoidlikud;
lätlased - alati kaasas digifotokas ja läppar, millest otsivad klippe ja pilte ning näitavad neid koigile;
hollandlased - targad ja rahulikud, kuid neid nähes tekib alati küsimus, kas nad uisutada oskavad;
EL ametnikud - jätavad teiselt planeedilt tulnu mulje;
Veelkord, need muljed on kujunenud võõrriigis olles ja voib-olla vajavad ka kohendamist.
Koolipäev sarnanes eilsega. Teooria segamini praktikaga ja Poola päästmine. Imestan Wolfgangi, kes esines meile 8 tundi ja suutis seda teha nii, et teda ka kuulati. Uskumatult kõva tegija. Kogu raskuspunkt oli suunatud katastroofi olukorras ilmselt tähtsaimale asjale - info kogumisele ja selle töötlemisele. Protsessi tulemusena on võimalik üldse aru saada,mis on juhtunud ja seejärel vastuvõtta õigeid otsuseid.

EL

Hommikune ärkamine oli jube, oleks pärast eilset maganud ilmselt lounani. Nägin miskipärast unes, et olen Jaak Mae hooldusmees ja jooksen tema korval. Ilmselt oli see eilsest jooksmisest:). Kursus algas hommikul 0830, vaatamata sellele, et on pühapäev. Esimeseks lektoriks oli ammusest tuttav Wolfgan ning tuntud oma headuses, suutis ta ka asja käima tommata. Konservatiivsele Saksamaale omaselt on siin koik asjad sama moodi nagu 2005, absoluutselt koik kusjuures. Tutvusin tasapisi ka kursusel osalejatega, koik on mulle voorad. Minu meeskonnas on ka üks inglane - James. Rääkisin talle oma eelmise koolituse seiklusest praktilisel harjutusel, kus mind voeti pantvangi ja hiljem "maha lasti". Toona oli meie grupi juhiks ka inglane, kelle nimi oli Garry ja kes töötas Londoni politseis. Selgus, et Garry ja James on sobrad ning Garry on seda lugu talle kordi ja kordi rääkinud. Maailm on ikka toesti väike. Tänaseks töötab Garry Bagdadis.
Kogu päev oli täis EL temaatikat, kuid siinsed lektorid oskavad asja serveerida. Avastasime päris mitu huvitavat momenti, millele tuleb ka Eestis moelda. Näiteks on selgusetu kindlustusmakse voimalik tasumine missiooni ajal. Juhul, kui midagi juhtub, siis kes maksab kompensatsiooni. Antud hetkel olen näiteks mina kaetud kahe kindlustusega: tööandja poolsega ja missiooni korral lisandub ka EL.
Alustasime ka praktilise harjutusega, mis läbib koiki päevasid. Teemaks on üleujutus Poolas. Olen seal käinud ka kahel praktilisel oppusel ja nüüdne tundub asjade loomuliku jätkuna. Igaljuhul tootab huvitav tulla ja juba on ka tekkinud moningaid ideid, mida saaks Eestis rakendada.
Ilm on siin fantastiline, kraade küll ei tea aga oues vois käia T-särgiga.

Koolitee

Algab liikumine Saksamaa poole. Minek on üle Kopenhageni ja Estonian Airi lennuga. Olen selle firmamärgiga lendamisest loobunud, sest nende usaldusväärsus on minu silmis kadunud. Pean aga olukorraga leppima, sest pileti ostsid mulle sakslased. Mineku põhjuseks on Euroopa Liidu Kodanikukaitse Mehhanismi poolt korraldatav 2. astme koolitus (OPM), kus peaksin saama teadmisi rahvusvahelise humanitaaroperatsioonide korralduse ja juhtimise poolelt. Koolitus toimub Neuhausenis THW Õppekeskuses. Olen seal ka varem olnud, nimelt sama teema esimesel astmel. Sellest ajast on ka väga head mälestused, sakslaste koolituse stiili poolelt.
Esimene asi, mida Tallinna lennujaamas nägin, oli teade, et mu lend on 2 tundi edasi lükatud. Tegin kiire arvutuse ja jÕudsin järeldusele, et veel jÕuan Stuttgarti lennu peale. Check-in ei jaganud minu optimismi ja arvas, et mul on targem pilet ära vahetada, sest ei ole kindel, et välja kuulutatud ajal lend toimub. Kell oli siis ca. 1130. Koheselt oli minu ja veel paljude reisijate vaenlane nr.1 Estonian Air. Seisin järjekorda, mis venis kiiresti väga pikaks. Eestile omaselt oli töökohti 3 aga töötajaid ainult üks. Estonian Air (toetudes oma kogemusele lennuplaanidega jamada) vÕtab tööle vist ainult flegmaatikuid, vÕi oli see tüdruk rahustite mÕju all. Tema liigutused olid nii aeglased, et tundsin end hulluks minevat. Nats kahju oli ka temast, sest kÕik sÕimasid ja süüdistasid teda, firma saamatuses. Inimestele öeldi, et lend lükkub edasi tehnilistel pÕhjustel. Loomulikult arvati, et jälle on lennuk katki. Tegelikule pÕhjusele sain aga jälile juhuslikult - Tallinna kohal olev udu. Palju Õnne Estonian Airi mainekujundale, varjake tÕde ja mÕelge, miks teid süüdistatakse. Andsin sellele tüdrukule andeks, küll aga peaks lennufirma midagi ette vÕtma valmisolekuga sellistele olukordadele reageerimisega. Pärast tundi seismist sain uue pileti, nüüd olen teel Frankfurti ja sealt Stuttgarti. Väljalennuga 1520. Saatsin koju ka Kirsti, kes seni vapralt mu asju oli valvanud ja läksin üle piiri. Helistasin ka Neuhausenisse ja teatasin, et saabun 1830, mitte 1620 nagu algselt plaanitud. Udu oli nats hajunud, kuid ometigi lükati ka see lend edasi, uus aeg 1600. Selge, kui jÕuan Frankfurti jääb väga vähe aega lennukit vahetada, leppisin ka mÕttega, et pagas jÕuab minust hiljem. Järsku tuli aga uus takistus. Üks naine reisis koos koeraga, kelle tÕuks oli dogi - suur nagu kurat. Koerad reisivad teatavasti puurides ja lennuki pagasiruumis. Probleem tekkis aga sellest, et koerapuur ei mahtunud lennukisse. Asja arutati ja minutid läksid. õhku sain 1630, Stuttgarti lennukile enam ei jõua. Maandumine Frankfurti oli kohutav, meeletu küljetuul raputas lennukit nii, et olin kindel, et alla see üritus kukub. Vedas, saime eluga alla ja sellisel ajal, et mulle tumdus, et jõuan ikkagi õigele lennukile. Imestan siiani, et oma kogemuse pealt alahindasin Fra lennujaama. Enne kui jõudsin piletivahetuse punkti, sain sõita rongiga, joosta inimtühjades koridorides, joosta inimestega täitunud koridorides ning saalides ja sõita eskalaatoritega. Kohale jõudes öeldi mulle, et see lennuk läks juba ära. Lufthansa on aga õnneks suur tegija ja mulle leiti uus lennuk, pidin ainult nõustuma 4 tunnilise ootamisega ja 10 EUR suuruse kupongiga, mille eest sain süüa osta. Helistasin ka koju ja andsin olukorrast ülevaate. Ehmatusega aga kuulsin, et mu Proua oli elanud hirmu all, kuna ta kuulis uudisejuppi Ruhnu saarel alla kukkunud lennukist. Loomulikult jooksid tal silme eest läbi kõik mustad stsenaariumid. Ega minusugusega kerge koos elada pole aga vaatamata sellele saan öelda, et "tagala" on mul tugev. Ilma selleta oleks palju asju võimatud ja teist moodi. Teise kõne tegin jällegi Neuhausenisse ja teatasin oma uue maandumisaja. Seejärel istusin esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse oma 10 EUR-i raiskama. Süües mõtlesin oma koti peale, mille asukohast polnud mingitki ettekujutust. Olen selle kotiga kõik oma EDRT teemalised reisid teinud: Islandile, Usbekistani, Armeeniasse, Pakistani, Poola jne., märkasin, et mõtlen nagu mingi sõbra peale. Süüdistasin selles mõttelennus maailma lennundust. 4 tundi venisid nagu tatt ninaotsast põrandani. Stuttgart lend hilines ka aga ainult pool tunnikest, see tundus viiv. Kui lennuväljabussiga lennuki juurde jõudsin, tundsin, et midagi on läinud väga valesti. Meid viidi Airbus 300-600 kõrvale, see on nii suur lennuk, et voiks vist otse USA-sse lennata - ega ometi sellesse päeva veel üks seiklus ei mahu? Lennuki sees oli 8 istet korvuti, kaks vahekäiku ja meeletult palju istmete ridu. Reisijaid aga seevastu kõigest ca. 10. Piloodi hääl kolas muinasjutuliselt, kui ütles, et läheme ikkagi selle hiidlinnuga Stuttgarti. Lend selles monstrumis kestis kõigest 20 min ja olingi Sruttgartis. Nüüd jäi veel ainult üks asi, loota, et kohtun oma kotiga. Rõõm oli lausa lapsik, kui nägin oma halli pampu mööda linti tulemas. Kell näitas selleks hetkeks 2230 LT, ca. 12 tundi seiklust oli lõppemas. THW buss viis mind ja ühte leedukat kiirelt koolimajja ja meie läksime veel kiiremini magama.