Tehas

Ülivarahommikune ärkamine Riias oli jube. Uue telefoni äratuskell võtab asja väga tõsiselt. Äratus ei alga mitte aegamööda, vaid helin on kohe sellise tugevusega, et tõstab voodist umbes 1 m kõrgusele. Nii võib vist ka südame seisma saada aga võib olla ka käima. Pärast ärkamist kohe rooli ja Liepaja poole. Tee oli igav, kuigi tuleb tunnistada, et Läti looduspilt on täitsa ilus. Teekond viis läbi Salduse linna, uhkusega hinges tundsin, et jõudsin Paide sõpruslinna. Omal ajal oli Paides isegi pood, mille nimeks "Saldus" ja mis paistis koduaknast.
Liepajasse jõudsime täpselt 0900 ja Läti politsei abiga leidsime üles isegi sealse tuukrikooli, kus pidi toimuma INTERSPIRO sukeldusaparaatide presentatsioon. Tuul oli mereääres nii kõva, et pintsakut õues selga ei saanud, see muutus hoobilt vineertahvliks. Pärast mõningast maadlust tekstiili ja loodusjõududega võis maailm näha Interfire teami mustades ülikondades - karm värk. Olime väga oodatud, sest oleme Interspirole väga head partnerid. Nimelt kasutab Eesti päästeteenistus pea 98% nende toodangut ja nüüd lisaks õnnestus meil ka "vallutada" Eesti Merevägi, paari kuu pärast on nende varustuses IS sukeldusaparaadid. Üritusel pakuti võimalust ka ise vee alla minna aga vot ei viitsinud. Lisaks laiskusele pole ka vist juba 5 aastat vee all käinud ja mis seal ikka löterdada.
Pärast lõunal suunduti uue tehase avamisele. Interspiro avas Liepajas oma suurima tootmishalli. Palju (igavaid) sõnavõtte ja teineteise kiitmist. Bankett oli arvestatavalt hea menüüga, meie aga ei saanud pikalt peatuda, sest Innaril oli minemas järgmisel hommikul kell 0600 lennuk Taani poole. 1500 alustasime koduteed ja õhtul 2200 olime tagasi tallinnas. Kokku tirts üle 1000 km autos istumise rõõmu.

Läti

Meie Rootsimaine hingamisaparaatide tootjast suurpartner INTERSPIRO saatis meile kutse osalemaks nende tehase avamisele Liepajas (see on Lätis). Teele asus Interfire Oü läbiproovitud ja ajale vastu pidanud ja pidav paar: Innar&Gert. Otsustasime minna ja autoga. Teekond sai selline, et tööpäeva lõpus Tallinnast Riiga, öö Riias ja varahommikul Liepajasse. Seal pidime olema kell 0900 ja distantsiks pea 500 km.
See tee viib teatavasti läbi Pärnumaa ja just sellest osast, kus veetsin 6 aastat suusatrenni tehes, vanast heast Võistest. Alates Uulust, kuni Häädemeesteni oli hinges suur nostalgia. Palju on siin muutunud aga kõikjal on võimalik ära tunda ammuseid kohti ja paiku, kus sai jalgrattaga ringi sõidetud. Suur heameel oli näha, et Võiste pood veel alles on, seda ei tea maailmas keegi, kui palju sealt kõrsikuid, halvaad ja limpsi ostetud sai. Jah, on õnn, kui on mida meenutada, sest olen täiesti kindel, et just see eluperiood ladus põhja sellele, mis praegult käes on.
Riiga jõudsime suures vihmas ja õhtupimeduses, GPS-i abiga leidsime ka oma hotelli üles. Arvestades väsimust ja asjaolu, et oleme alles poolel teel ning ärkamine tuleb vara, heidsime kiirelt magama.

Viimane pits

Selleks korraks on töö taaskord tehtud. Tegime veel viimase tiiru natuke koduseks muutunud Chisinau peal ja lasime Igoril ennast lennujaama sõidutada. Kasutasime veelkorra aukonsuliga kaasaskäivaid prioriteete, auto pargiti otse terminali ette, kus oli range parkimise keeld. Mõned võivad. Terminalis istusime ümber laua ja võtsime missiooni lõpu terviseks ühe klaasi brändit. Lend koju läks üle Riia.

Veteväljad

Abi on kohal

0100 helistas Toomas ja teatas, et Rumeenia politsei hoiab teda kinni. Igorile oli see liig, mis liig. Tegime kiirplaani: mina ja Igor sõidame Rumeeniasse ja Jürka ootab tollipunktis. Kimasin Igoriga üle Bruti jõe Rumeeniasse, kohe kui olime piiri ületanud helistas Toomas ja ütles, et pääses tulema. Läks õnneks, väike segadus tekkis tollidokumentidega aga see pole ka mingi ime, toll on alati labürint. Suur kergendus tuli hinge, kui rekka lõpuks üle piiri veeres. Algas pikk ja aeglane sõit tagasi Chisinausse. Uni hakkas vägisi võimust võtma, oli päris närune olemine, kui kusagil 0400 tagasi olime. Vähemalt tundus, et töö on tehtud.
0900 olime jälle püsti ja teel koos Igoriga abisaadetist maha laadima. See läks mingi tuletõrjemaja võimlasse. Laadisid muidugi sõdurid, meie tegime ainult poliitilisi pilte. Meid saabus inspekteerima ka EL meeskond. Lõpuks oli kogu Eesti poolt antud humabi maha laaditud ja meie läksime rampväsinuna hotelli unevõlga maksma.

Igor

Hotellis pakutav kohv oli paraku solk. Sõime hotellis aga kohvi jõime ühes väga ilusas tänavakohvikus. Vahtisime inimesi, õigemini naisi ja mis seal salata, tuli tunnistada, et Moldovas elavad kenad inimesed. Meie unise olemise katkestas telefonihelin, helistajaks Eesti aukonsul Moldovas. Tema nimi on Igor Gontsarjov. Üllatus oli suur, sest vana rääkis väga puhast eesti keelt. Tal oli väga suur huvi kaasa lüüa abi vastuvõtul piiril ja olla kõrval, kui abi üle antakse. Iseenesest on sellise asjamehe abi alati teretulnud. Leppisime kokku, et läheme pärastlõunal kõik koos Sveta juurde, sest öösel oli oodata koorma saabumist. Informeerisin asjast ka Jevgenit. Kokkulepitult kohtusimegi Svetlana kontoris, tegime viimased plaanid koorma maha laadimise asjus ja asusime Igori autoga teel piiripunkti. Saime endale eskordi, mida tegelikult väga vaja poleks olnud, Igori autol oli nimelt sinine number ja liikluseeskirjad meie kohta ei kehtinud. 2200 olime Rumeenia-Moldova piiril. Helistasime Toomasele ja saime teada, et ta hilineb 4-5 tundi. Mis seal ikka, istusime mingisse maanteebaari, sõime suppi ja jõime pudeli konjakit. Igor rääkis väga palju Moldovast ja siinsetest inimestest.

Sveta

Alustasime oma tööhommikut oma välikontoris hotelli hoovis. Helistasime kohaliku tsiviilkaitse kontaktisikule, kelle nimeks Svetlana Drobot, saime kokku lepitud kohtumise kellaaja. NB! Vene keeles muide. Teine kõne läks meie rekkajuhile, kes kurtis, et jääb piirile ilmselt hiljaks, sest Rumeenias on kuuma tõttu osa teesid veokatele suletud. Selgeks sai, et meie missiooni pikkus tuleb oluliselt lühem planeeritust. Kolmanda kõne tegime AVES reisidesse, et saaks vahetada lennuki piletid. See kõlab küll kummaliselt aga jah, esimesel päeval alustasime tagasilennu piletite orgunnimisega.
Lõunal saabusime taksoga siis esimesele kohtumisele humanitaarabi vastuvõtjaga. Moldova Tsiviilkaitse Ameti kontor oli segu vanast NL armee arhitektuurist, viinamarja aiast ja veel millegistki. Kui avasime õige ukse jäime Jürkaga ilmselt mõlemad väga totrate nägudega vahtima. Meie ees istus tugevalt meigitud kohalik "iludus". Kuidagi raske oli uskuda, et selline daam on rahvusvahelise abi vastuvõtja. Õnneks sujusid meie asjad kenasti. Leppisime kokku tehnilised detailid ja oligi päevatöö tehtud. Õhtul tegime veel kontrollkõne oma rekkajuhile, temaga oli kõik ok.

Moldova upub

Eesti riigil on soov aidata teisi riike suurõnnetuste korral. Süsteem on meil totter. Siseministeeriumil on olemas väljaõppinud meeskond ja Välisministeeriumil on olemas raha. Omavahel need kaks suurust kahjuks kohtuvad haruharva. Nii saigi loodud MTÜ Mondo, mis sisaldab endas häid kolleege EDRT ridadest ja mis omab võimalust kasutada Välisministeeriumi vahendeid, abistamaks reaalselt hädasolevaid riike.
Saimegi oma esimese kiire abipalve Moldovast ja Ukrainast, seal oli nimelt suurte vihmade järel hakanud jõed meeletult üle kallaste ajama. Abipalve põhjal panime kokku vajaliku varustuse nimekirja, mis sisaldas endas el.generaatoreid, köögikomplekte, pumpasid, kilet jne. Varustus liikus mööda maad veoautodega ja meie, kui üleandmise eest vastutajad, lennukiga. Humanitaarabiga on nimelt see rumal lugu, et kui ei jälgi tema kohale jõudmist, siis võib ta kaduma minna ja mõnes poes müüki tulla. Järgides turvareegleid moodustasime 2 liikmelise meeskonna: mina ja Zabell Saaremaalt.
Moldova ei ole Eestist väga kaugel, vahemaandumisega Vilniuses võttis lend poole päevast. Maandusime lõunamaiselt sooja kliimasse ja olime koheselt taksojuhtide meelevallas. Uskumatul kombel oli meil olemas hotelli aadress, paljuski tänu Jevgenile, kes oli maandunud paar päeva varem EL koordineerimismeeskonna liikmena. Takso kimas Chisinau kesklinna poole ja esmamuljena meenutas see linn Jerevani ja Tashkendi segu (juhul kui olete käinud). Murelikuks muutusime siis, kui takso keeras väga kitsale tänavale, mis viis viletsasse ja räpasesse agulisse. Kohe kuidagi ei tahtnud uskuda, et hotell sellises piirkonnas asub. Astusime maha ühe roosade müüridega maja ees, mida ümbritsesid väga tüüpilised mitte just kõige paremas korras olevad majad. Kesklinn oli iseenesest väga lähedal. Vahtisime suurt must raudväravat ja kivile maalitud maja numbrit. See pidi olema meie hotell aga ühtegi silti ei näinud. Lasime lõpuks kella ja värav avanes. Sisenesime oaasi, ilus väikest paleed meenutav hoone, bassein, roheline muru ja range olemisega perenaine. Tema üllatus oli suur, kui kuulis mis asju ajame ja kui kauaks jääda tahame. Ruudulises vihikus tema laual meid ei eksisteerinud. Õnneks saime siiski toad ja ilmselt paljuski tänu sellele, et suutsime ennast vene keeles arusaadavaks teha. Toa disain mõjus koomiliselt, roosa tuba, punane voodikate koos südame kujuliste patjadega nagu mingis armuparadiisis. Samas oli pidevalt meeles meie sõidu eesmärk, hukatuslik üleujutus, mille tagajärgi proovime aidata leevendada. Kontrastne värk.
Kuna kell oli sealmaal, et töötegemisest asja ei saanud, läksime linna otsima söögikohta, millele saab kindel olla. Taaskord need missioonidel kehtivad turvareeglid. Koha leidmisega raskuseid ei olnud, leidsime ühe restorani, mis saigi meie söögikohaks. Tuiasime ka Chisinau turul, tõeliselt suur turg, kus müüdi kõike ja kus kohtas igasugu rahvast. Hilisõhtul kohtusime Jevgeniga ja arutasime oma edasisi plaane.