Ebaõnn Riia lennujaamas

Hommiku rutiin ja siis Igorit ootama. Mati läks hommikul paadimootorite teemat arutama ja mina pidin minema vee eest maksma. Igor jäi üle tunni hiljaks, siinkohal olgu öeldud, et ega siin kella eriti ei tunta. Järgmine kord, kui Moldovasse satute, vaadake, mitmel inimesel on käekell. Väga vähestel.
Aega läks aga lõpuks olime eilse nunnakloostri raamatupidamise osakonnas. Seal oli imestamist kui vene keelse tere järgi Igor mind tutvustas kui eestlast. Sealsete prouade info põhjal vihkavad eestlased venelasi ja ei tohiks vene keelt osata. Seletasin pikalt, et neil on vale arusaam ja et minu lähimasse sõpruskonda kuulub vene taustaga tegelasi. Saime oma arveasjad korda ja minu aeg Moldovas sai otsa. Võtsime Mati peale ja sõitsime lennujaama. Vana kombe kohaselt võtsime enne minu lendu väikese käraka ja oligi nutuaeg. Mati jäi veel paariks päevaks siia. Pärast turvakontrolli ostsin ühe pudeli Kvinti, mis mul Riia lennujaamas ära võeti. Ütlesin sellele turvalupardile pärast pikka vaidlust, et võta see pudel endale ja naudi õhtut. Ta vihastas nii koledasti, et tahtis selle pudeli minu silmeall plastkonteinerisse puruks lüüa. Võttis hoogu ja virutas aga pudel jäi terveks.

Steffani rist

Plaanid on mõnikord head ja seda suurem on pahameel, kui need ei täitu. Eriti, kui plaan on hästi lihtne. Täna otsustasime Matiga, et tööde hulk on muutunud selliseks, et hargneme. Tema tegeles võimudega ja mina sisseostudega. Igor tuli mõningase hilinemisega mulle hotelli järgi ja hakkas sõit konservitehasesse, sooviks siis hankida 2800 karpi konserve. Teepeal helistasime ka erinevatele vee müüjatele ja oma imestuseks saime kõikidelt nagu sisseharjutatud vastuse - välisriigi ülekandega vett ei müüda. Vägisi jäi mulje, et oleme sattunud kartelli otsa. Ei kujuta küll Eestis olukorda ette, kus keegi soovib maksta välismaisest pangast ja hankida 3000 pudelit joogivett. Unustasime korraks veemure, sest olime jõudnud konservitehasesse. Meid võttis vastu Ukraina päritolu müügijuht, kes oli välja astunud mõnest Lenfilmi vanaema rollist. Laualt puudusid ainult pannkoogid ja arvuti. Moldova suurimal konservimüüjal pole arvutit, küll aga oli pabertabelid ja edasi ja tagasi jooksvad alluvad. Rääkisime oma mure ära. "Vanaema" ütles, et ei ole probleeme, teeme ära. Uuris lao seisu ja kui oli selge, et neil on selline hulk vabu konserve, läks ta arvet tegema. Istusime Igoriga tema kabinetis ja ootasime - peaaegu tund aega. Lõpuks saabus meie proua tagasi ja andis arve. Igaks juhuks käisime ka konservikaste vaatamas ja Eesti arengukoostöö kleepekatega katmas.
Lõuna ajal olime Igorile lubanud, et külastame temaga koos ühte mungakloostrit. Talle oli väga oluline meile Moldovat näidata, lisaks kõigele oli seal kloostris üks munk tema sõber. Klooster oli Chisinaust 40 km kaugusel. Terve tee tegelesime joogivee otsimisega ja selgeks sai tõsiasi, et Moldova veemüüjad meile vett ei müü. Niipalju siis oma kannatanud kaasmaalaste toetamisest, kusjuures kasu neile oleks olnud topelt: raha ja reklaam. Järsku tuli Igorile huvitav mõte, talle meenus, et selle mungakloostri lähedal on nunnaklooster. See klooster elatab ennast mineraalvee müügist. Meil tekkis väike lootus.
Esimene vaade mungakloostrile oli ilus, suures orus küla, mille servas väga maaliline klooster. Meid ootaski Igori sõbrast munk, kes tegi meile väikese kloostri tutvustuse. Mees oli silmajärgi minu vanune aga kloostris juba 16 eluaastast. Saime suure au osaliseks, meid lubati kloostri veinikeldrisse ja pakuti seal kaks klaasi kloostriveini. See oli ütlemata hea. Edasi olime kutsutud kloostrilõunale. Vabandati ette ja taha, et on kolmapäev ja sel päeval liha ei sööda. See meid ei häirinudki nii väga, küll oli mure kas kommete ja tavadega välja veame. Saime hakkama. Lõuna kõrvale oli ainult ühte jooki - veini. Tuli juua. Tasapisi hakkasime ka uurima joogivee ostu võimalust naaberkloostrist. Selgus, et see ei ole probleem. Sõitsime nüüdseks juba neljakesi nunnakloostrisse, mina loksusin koos mungaga tagaistmel. Nunnakloostrit eristas esmapilgul see, et seal oli tohutult lilli. Ootasime pool tunnikest ja meie juurde tulidki kloostri juht ja "müüginunn", olin oma elu veidramal koosolekul, millest võtsid osa: riigikogu saadik, aukonsul, munk, nunn, kloostri juht ja tuletõrjuja. Uskumatult hea meel oli, kui siin ei tehtud vee ostust mingit probleemi ja tänati hoopis, et tegime heateo inimestele ja kloostrile. Tagasiteel hotelli mõtlesin, et eestlased on võimelised vist tõesti kõige ja kõigiga käed lööma, kuidas muidu meie rahvakild maakeral alles on.

Poolik tõde on suurim vale

Hommikune ärkamine ei olnud kergete killast. Järgisime rutiini, oma hotellis sõime hommikust ja kõrval hotellis jõime kohvi. Asi nimelt selles, et meie hotellis pakutakse ainult lahustuvat kohvi. Kell 0900 oli auto ees ja algas sõit läände jäävasse üleujutuspiirkonda. Selles on väidetavalt ka uppunud külad. Info oli tõene, pärast tunnist sõitu jõudsime taaskordse "tehisjärve" äärde. Küla, kus peatusime kandis nime Obileni, vesi oli siin hirmsaid asju teinud. Hulleim on see, et reostunud on kaevud. See kaevukultuur on siin huvitav, hoopis teistsugune kui Eestis. Meil kipub olema kaev igas talupidamises, Moldovas on aga kaev nagu küla keskpunkt ehk siis külas on üks-kaks kaevu, millest käiakse vett võtmas. Meie info põhjal oli loendatud üle 80 reostunud kaevu st. ca 40 küla oli ilma joogiveeta. Natuke matemaatikat ja joogivee puuduses vaevlejate hulk ulatub paarituhande inimeseni ja ometi ainult 80 reostunud kaevu.
Kohtasime ka inimesi, kes olid abisaadetiste ootamiseks kogunenud küla kultuurimaja ette. Agressiivsust ei olnud, küll aga selline rõhutud meeleolu. Hakkasime Sveta käest vaikselt uurima, et mida neil inimestel vaja läheks, oli ju 200 000 eeki ettenähtud Moldovas kulutamisele. Vastuseks tuli ainult puiklev jutt, et nemad ei tea, kuna see probleem on sotsiaalvaldkonnast jne. Tegelt ajas see varjamine närvi, kuigi maailma kriisinduse praktikas on see levinud, et erinevatel põhjustel varjatakse tegelikke numbreid.
Lõunaks olime tagasi oma hotellis ja ees seisis kohtumine Eesti aukonsuliga Moldovas. Teadsin Igorit juba eelmisest korrast ja seega oli kohtumine familiaarset laadi. Tegime kiire kohvi ja leppisime kokku, et kohtume õhtul uuesti. Edasi läksime koos Svetlanaga kohtuma mingi abiministriga, kes oli ühtlasi ka kriisikomisjoni aseesimees. Svetlana oli mundris nagu hakkaks kohe paraad. Väga hea kohtumine oli, sest saime teada kannatada saanud inimeste realsed vajadused. Selgus, et ca. 2000 inimest vajab iga päev joogivett ja toitu. Majutadud on nad koolimajadesse ja aega seal elada kuni kooli alguseni 1. septembril. Moldova valitsus proovib kiiresti lõpuni ehitada NL ajal pooleli jäänud korterelamut, et koduta jäänud inimesed sinna paigutada. Pärast ministrit oli asi selge, Moldovast oli plaan hankida 2 kummipaati, 2 mootorit, 3000 l joogivett (1,5 l pudelid) ja 2800 karpi konserve.
Alustasime paatidest. Sõitsime Moldova ainsasse kummipaate pakkuvasse firmasse ja ostsime sealt kaks esimest ja viimast paati, mis natukenegi sobivad töödeks üleujutusel. Väga keeruline oli kinni pidada heast tavast ja võtta pakkumised kolmelt firmalt.
Õhtul sõime Igoriga suure õhtusöögi - Moldova rahvustoitudest.

Moldova üleujutus

Algas teekond Moldovasse, kus taaskord uputab. Kui mõelda tagasi, et esimesed abipalved tulid sealt juba 12.07, siis oleme hiljaks jäänud. Seekordne operatsiooni ettevalmistus oli õudusunenägu ja liigitub rubriiki - õpime veel, Eesti Vabariik.
Mati lendas juba laupäeval, temalt tulnud info oli märksa täiuslikum, senised andmed olid meil pehmelt öeldes poolikud. Asi oli oluliselt tõsisem, kui teadsime. Tagantjärele targutusena võib öelda, et oleksime ilmselt ka oma abipaketi nats teisiti kokku pannud. See vana suurõnnetuste häda - info ei liigu. Siinkohal plaan, kuidas Moldova abistamist teostada plaanisime:
- MTÜ Mondos pandi kokku töörühm, kuhu kuulus kolm inimest, kellest kaks töötas Moldovas;
- Eestis koostati VM rahastusega abisaadetis, mis sisaldas endas veepumpamise vahendeid;
- Moldovas plaaniti luureandmete põhjal teostada lisasoetusi;
- viimase etapina koostada edasine Eesti ja Moldova vaheline abistamise projekt, kuidas parandada Moldova võimekust reageerimaks suurõnnetustele.
Minu lend läks üle Riia, startisin otse Lillekülast. Õnneks ei olnud varahommikust majapõletamist. Tallinna check-in´is seisis üks taibu olemisega tegelane mulle nii lähedal, et hakkas tunduma, et seljakott on seljas. Õnneks oli järjekord lühike ja asi laabus valmis pandud teravusteta. Riia Chisinau lend on kolm tundi, oma suureks kurvastuseks avastasin, et olin oma raamatu pagasisse andnud. Igav oli.
Chisinaus olid vastas Mati ja Svetlana, kellega koos töötasin ka eelmisel korral. Pärast tervitamist istusime maasturisse ja kimasime üleujutatud alale luurele. Sõit kestis ca. 2 tundi, seekord on üleujutuse tekitanud jõeks Prut, eelmine kord oli Dnestr. Jõed, mis voolavad Moldova vastasservades, moodustades piiri. Sõiduajal sain teada kaks tõsiasja:
1. Üleujutuse põhjustajad on Ukrainas avatud veetammid. Vesi juhiti jõkke aga see ei suutnud veemassi vastu võtta ja tuli üle.
2. Moldova ootab ca. 8 magnituudist maavärinat, mis pidi juba tulema juunis. Oi kurat! Hotellis magamine tundus momendil enesetapjalik.
Koht, mid esimesena külastasime asub edelas. Tegemist on üleujutatud agraarmaaga. Tekkinud tehisjärv oli ca. 12 km pikk, 3-4 km lai ja 5,5 m sügav. Lisaks uppunud põllumaale oli kadunud ka maanteid ja teid. Moldova võitlejad olid siin vee pidama saanud, püstitades selle teele hiiglasliku tammi, millel seistes oli selgelt näha, kui palju kõrgemal on vesi maapinnast. Keset põldu kohtusime ka Moldova Eriolukordade Amet pealikuga, kes juhtis päästetöid sündmuskohal. Vana oli profi olemisega. Selle hiigel veelombi vastaskaldal oldi lõhatud tamme, et kogunenud vesi Pruti tagasi voolaks. Asi õnnestus poolikult. Vesi hakkaski voolama aga kahjuks võttis ta uppunud põllult kaasa põhupalle, mis takerdusid puude vahele ja peatasid veevoolu. Nüüd tegelesid kohalikud päästjad metsa veele voolukoridoride rajamisega. Saime ka esimese soovi - paate oleks vaja. Selles risus sõites olid kohalikud juba kolm paati ribadeks sõitnud. Üleujutust ekorral on vaja alumiiniumpaate, mitte kummipontoonidega, need lähevad lihtsalt katki. Mitte ainult Moldovas, vaid ka Eestis. Panime soovi märkmikusse kirja, sellesse rubriiki, kus oli raha Moldovas teostatavate soetuste kohta. Huvitaval kombel ei näinud me kusagil ühtegi hädasolevat inimest ja purunenud maju. Pimeduses jõudsime tagasi Chisinausse, kirjutasime päevaraporti ja kukkusime magama. Järgmisel päeval oli plaan külastada lääne ja loode Moldovat, kus saadud info põhjal pidi olema olukord halvem, just inimeste ja majapidamiste vaatevinklist.