Waterzooi

Hommikul kohtusime Jesperiga, kes oli helistanud eelmisel päeval Jevgenile ja palunud natuke abi Brüsselis orienteerumisel. Jesper on suurtegija ÜRO-s ja juba läbi telefoni oli tunda tema suhtumist EL asjadesse ja sellest tulenevalt ka tema abipalve.
Kohale oli saabunud päris kenake hulk inimesi, kellest USAR maailmast enamus olid tuttavad tegelased. Päev algas mõningaste loengutega, mille järel jaotati osalejad vastavalt nende spetsialiteetidele erinevatesse töörühmadesse, arutamaks tulevaste moodulite koolitusvajadusi. USAR töörühma kuulusid tuttavad ja kolleegid juba aastate pikkusest koostööst, ainult Portugali esindaja oli uus nägu. Töörühma juhtis minu "kursusevend" OPM kursuse päevilt. EL on tegelikult olemas mitmetasandiline spetsialistide koolituse süsteem. Nüüd, nagu sissejuhatavas jutus selgus, tahetakse arendada veel ühte süsteemi, mis kõige kummalisem - juba olemasoleva ja töötava kõrvale. Diskussioon oli väga vaevaline tekkima, sest töörühma liikmed said kõik koheselt aru, et sellel asjal, mida me siin üritame paberile saada, ei ole mitte mingit mõtet. Liiatigi ei ole veel päris selge, kuidas kogu see moodulite asi üldse toimima hakkab. Viisakate inimestena vahtisime meie eesistuja pingutusi aktiivne ja huvitav väljanäha. Vaheajal selgus, et samad emotsioonid olid vallutanud ka teised töörühmad. Lühidalt, üritati leida vastust koolitusküsimusele, mida peab tegema koduriik ja mida peab tegema Elanikekaitse Mehhanism e. EL e. Brüssel. Vastus on iseenesest väga lihtne, kui tahad saata kedagi kellegile appi, pead ta ka välja koolitama. Siinsed süsteemid aga otsivad paaniliselt lahendit, kuidas koolitussüsteemis kaasa rääkida. Päeva lõpuks oli probleemitekitaja leitud - RAHA. Seda on nimelt niipalju, et on raskuseid selle raiskamisega.
Tegelikult jätkus natukenegi mõistlikku juttu umbes tunniks, edasi käis lihtsalt venitamine ja päeva täis "nämmutamine". Müts maha muidugi selle haruldase oskuse eest rääkida ei millestki terve päev midagi.
Arvestades, et järgmisel aastal ootab Eesti Päästemeeskonda ees ÜRO klassifikatsiooni eksam, siis tegelesin hoopis selles maailmas tekkinud küsimuste vastuste otsimisega. Inglismaalt oli kohal Dave, kellega panime alguse näiteks konstruktsioonide toestamise kursusele Eestis. Tema otsib Inglismaalt õpetaja ja mina Eestist osalejad ja vahendid. Ütle veel, et pole halba heata.
Õhtul sõime waterzooid, mis esindab flaami kööki. See tundub ikka täieliku mõistatusena, kuidas valloonide ja flaamide riik (loe: Belgia) koos püsib ja kuidas need erirahvad üksteist ei salli. Sõda just pole aga Belgial pole vist hetkel ka õiget valitsust ja ikka sel samal rahvuste tasandil tekkinud konflikti tõttu.

EU-USAR

Minek Brüsselisse, osalema Euroopa Liidu Kodanikekaitse Mehhanismi toetusmoodulite koolituse ja treeningu töörühma töös. Minul on plaan osaleda otsingu- ja päästerühmade ettevalmistamise protsessis ning Jevgenil meditsiinirühmade asjades. Õhtuks jõudsime kohale. Midagi targemat teha polnud, kui helistada meie Läti kolleegile Gristapsile, kes meid oma hotelli sauna kutsus. Mõeldud tehtud. Saun oli täiesti olemas aga suur puudus oli sauna kultuurist. See kajastus tõsiasjas, et sellist kohta kus lihtsalt niisama istuda ei olnud, isegi mitte kõige väiksemat pinki. Valida oli kas mullivann või trenazöörid. Otsustasime esimese variandi kasuks. Ajasime niisama tühja juttu ja mõtisklesime põguselt sügisel toimuvast Eesti ja Läti ühisõppuse korraldamisest.

Mingi selgus

Hommik algas meie töörühma jaotamisega töörühmadesse. Spetsiifikale vastavalt jaotusime: USAR töörühma, MED töörühma, keemia (CBRN)- töörühma ja veepumpamise töörühma. Ideena oli see tegelikult hea, sest see võimaldas väiksel seltskonnal veelkord läbi arutada tulevased õppuse kohad ja meeskondade hulgad. Peaeesmärgiks oli, et kõik saaksid ikka "põllul" rakendust ja keegi ei peaks istuma lihtsalt niisama laagris. Omast kogemusest tean selle asja igavust ja laastavat mõju moraalile. Lõunaks oli pilt selgunud ja olemine märksa parem ja kindlam, võrreldes eelmise õhtuga. Ainsana ei saanud asjad selgeks meditsiini sektoris, neljale haiglale lihtsalt ei leia tegevust ja patsiente. Otsustada oleks väga kerge aga partnerriikidele EI ütlemine võib tekitada probleeme edaspidistes suhetes. Asja ajas eriti poliitiliseks see, et EI tuleb öelda kas Venemaale või Ukrainale. Kes vähegi midagi poliitikast teab, saab aru, milles probleem. Lõpp-presentatsioonil kui meie DISTAFF WG juht Istvan kokkuvõtteid tegi ja ettevaatlikult sõnu seades jutu meditsiini probleemini veeretas, võttis mikrofoni Andrei Vene EMERCOM-ist ja ütles päästvad sõnad: Venemaa võib haiglast loobuda. Ilmselt kahanes nende huvi asja vastu pärast seda, kui nad kuulsid, et langevarju hüpped jäävad ära. Nii mõnedki riigid, ka Eesti, hakkasid oma meeskondade struktuure ülevaatama, sest ebavajalikku päästemeeskonda ei taha ju keegi saata. Aega selleks on veebruari lõpuni.

Kui nõudlus ületab pakkumise

Saabusid osalevate riikide esindajad ja algas peaplaneerimiskonverents. Eestist saabusid Jaan ja Kristjan ning üllatusmomendina kaks naisterahvast põllumajandusministeeriumist. Nende osalus siin tekitas teatud küsimusi, mida esialgu ei julgenud küsida, sest minu NATO alased teadmised ei ole just laiapõhjalised.
Kogu see inimmass paigutati suurde auditooriumisse ja räägiti lühidalt sama asja, mida meile eelmisel päeval. Siis järgnes bussireis, mille käigus külastati kõiki õppusekohti. Pilt sai palju selgemaks, mis kindlasti kergendab DISTAFF WG tööd. Nüüd on mul fotoaparaadis pildid nii mõnestki Helsinki strateegilisest objektist. Merevee tõus on siinsele alale suur probleem, sest üleujutuse korral tungib vesi ka Helsinki joogivee puhastamise jaama, ujutades üle veepuhastamise settebasseinid. Suurõppuse korraldamise algideed ei ole vaja vist kaugelt otsida.
Päeva lõpus esitasid riikide esindajad oma saadetavate meeskondade suurused ja võimekused. Entusiasm soomlaste silmis kadus hetkega, rääkimata meie töörühma liikmetest. Soovid ületasid mitmekordselt planeeritud harjutuskohtade vastuvõtu võimekuse. Venelastel oli isegi soov oma välihaigla lennukist langevarjudega alla visata. Sellest hullust ideest sunniti neid küll loobuma, sest Helsinki kesklinn on liiga lähedal, et taevast võiks hakata sadama kaste ja inimesi.
Pidasime oma seltskonnaga veel kiirnõupidamise ja otsustasime väga murelikult järgmise päeva hommikul asjaga taas otsast alustada. Suurim probleem meile oli tegevuse leidmine neljale välihaiglale, millest üks peaks tulema Eestist.
Piduliku õhtusöögi käigus õnnestus mul uurida ka põllumajandusministeeriumi kohalviibimise põhjust. Neil on olemas kriisireguleerimise spetsialist, kes peab haldama ja vastutama näiteks kogu Eesti käitumist linnugrip, suu- ja sõrataudi jne. korral. Ja sellesk on olemas ÜKS inimene, kes nende hiigelprobleemidega tegelema peab. Kuulasin seda juttu nagu halba unenägu ja veendumus Eesti riigi võimekusest hakkama saada suurkriisidega muutus veel hägusemaks. Väga tihti on nii, et mida vähem sa tead, seda parem.

Katzensprung

Pärast mõningast pausi on kott jälle pakitud ja lennukipilet taskus. Sihtkoht ei ole eksootilne, kõigest Soome. Jätkub NATO korraldatava suurõppuse Uusimaa 2008 planeerimine. Korraldusgrupp (DISTAFF WG) kutsuti kohale päev varem, et viia kõik välismaised töörühmaliikmed kurssi harjutuse toimumise kohtadega. Soome poolsesse seltskonda kuuluvad ka mõned head ammused tuttavad, kes sisendavad teatud kindlust korralduse kvaliteedis. Kahjuks on ka seal just realistlikest headest spetsialistidest puudus tekkinud. Kogu harjutuse stsenaarium on kirjutatud Soomet tabanud 2005 tormi näitel. See torm tegi ka siin Eestis palju kurja ja seega on õppuse ülesehitus väga loogiline ja õpetlik just eestlastele. Soome ja Eesti vahel on ka kehtiv bilateraalne abistamise leping ning seega reaalses hädaolukorras on Eesti ilmselt esimene, kes appi jõuab. Soomlased on siin käinud sama lepingu alusel metsatulekahjusid kustutamas. Õppus hakkab toimuma Helsinkis ja selle lähiümbruses, valdavalt industriaalses piirkonnas. Üheks huvitavaks väljakutseks saab olema just USAR meeskondadele töötamine metrootunnelis, kuhu saab sisse aetud ka reaalne rong. DISTAFF WG tööpäev mööduski vaadates ,läbi slaidide, kõiki harjutuskohti. Soomlastel on natuke kummastav plaan õppuse korraldamisel. Nimelt uurisid nad just töögrupi liikmetelt, et mida meeskonnad harjutada tahavad, see on muidugi omaette kaval plaan, sest säästetakse end ise mõtlemisest ja võib olla ka hilisemast kriitikast. Siinkohal pean tunnistama, et jäin natuke hätta, kuna esialgsete plaanide kohaselt on EDRT-l plaan Soome saata meditsiini- ja keemiarühmad. Tean nende meeskondade üldvõimekust, küll aga ei tahaks kaasa rääkida detailses võimekuses. Siiski andsin niipalju kui võimalik edasi meie ootused ja lootused. DISTAFF WG kuuluvad mitmed eri rahvused: belglased, poolakad, inglased, rumeenlased, eestlased, balkanimaad ja muidugi soomlased ise. Teatud tõrge korraldusgrupi töös tekkis eri riikide poolt saadetud meeskondade võimekuse hindamisel. Selge on, et eri rahvused mõtlevad eri moodi ja saavad asjadest aru samuti erinevalt. Probleeme ei teki USAR meeskondadega, siin tuleb appi vana hea INSARAG, küll aga vajab põhjalikku ülevaatamist just keemiameeskondade reaalne võimekus. Õhtu viimaseks probleemiks jäi lahendada küsimus vette sukeldumise koha pealt. Osa riike tahavad saata tuukreid, mis juba iseenesest on tobe, sest ei kujuta hästi ette õnnetust, kus vajatakse rahvusvahelist vettesukeldumise alast abi. Õppusel tekib probleem ohutustehnikaga, sest tegemist on väga spetsiifilise alaga ja riikide väljaõppe süsteemid erinevad. Eksimus on reeglina traagiliste tagajärgedega. Tuginedes oma tuukri kogemusele, liitusin seltskonnaga, kes on veealuste harjutuste vastu.