Düünid

Hommikud on minu. Enne hommikusööki olin tagasi liivadüünide vahel, kuulamas Põhjamere kohinat. Hirmus tahtmine oli pildistada aga kahjuks oli liiga pime. Meri oli natuke teistmoodi kui meie oma – raevukam. Nägin ka ilmselt maailma kummalisemat suusarada, paarsada meetrit pikk ja meenutas porimatti, ainult selle vahega, et see oli lumivalge. Kahju hakkas neist inimestest, kes peavad suusatama sellistes tingimustes. Pärast hommikusööki oli piisavalt valge, et fotskar taskus tagasi düünide vahele joosta. Tõeliselt ilus rand ja hästi kahju, et pildistamiseks nii vähe aega jäi.
Tagasi jõudsin täpselt 0900 ja veid lõõtsutavas oleksu algas tööpäev. Käisime läbi Weseli õppuse, esitasin ettekande läbi hindaja silmade ja olin muidu asjalik. Meie projektiga ei ole asjad head, Brüssel nimelt jälgib seda eriti tähelepanelikult. Klaus arvas, et see on ääretult kehvast algusest tingitud. Sai ju kogu asi ümber tehtud. Pean tunnistama, et olen sattunud väga tarkade inimeste seltskonda.
Ühine lõunasöök kujunes kurvaks. Rob tegi teatavaks, et lõpetab töö „siniste vilkurite“ all ja läheb juhtima mingit kõrgemat ametikooli. Ta küll üritas selgitada, et see oli tema vaba tahe (milles ma ei kahtle) aga tunda oli juba ette meeletut igatsust vana elu järgi. Jah, kunagi peab see juhtuma ka minuga, kui kellad enam ei helise, vilkurid ei vilgu ja sireenid ei üürga. Parem on selle peale mitte mõelda, klimp võib kurku tulla.
Ürituse lõppedes otsustasime, et viimane juhtkomitee kohtumine saab toimuma 2010 märtsis Tallinnas.

Kultuurinurk: hollandlased kirjutavad number 8 vastupidises suunas

Allapoole merepinda

Selle aasta viimane käik. EU-USAR projekti juhtkomitee kolmas kohtumine. Seekord Hollandis Haagis. Tegelikult on hakanud meeldima see paikne elu ja oli päris palju vaeva, leidmaks mõistlikku motivaataorit. Viimasest hullust perioodist on liiga vähe aega möödas ja ausalt öelda ei ole ma päris kindel, kas pärast Floodexit Holland mulle meeldib või mitte. Samas EU projekti raames on reisimine kerge, piletid ostetakse ära, lennujaamas on transport vastas, hotelli pannakse magama, antakse süüa ja tööd. Mis veel tahta? Seekordseks peamotivaatoriks oli üks raamat. Tellisin nimelt Petelt ühe Inglismaa tuletõrjetehnika albumi (ajaloolise), selle järgi ilmselt olingi teel. Kõik ilus ja positiivne kukkus kokku juba Tallinna lennujaamas. Sain hollandlastel SMS-i, kus oli kirjas, et lennujaamas ei ole transporti vastas. Paluti sõita Schipolist rongiga Haagi ja rongijaamast taksoga hotelli. See tähendas ühte väga tüütut asjade ja süsteemide avastamist. Holland kustus, minu maailma kaardilt. Igaks juhuks sõin Tallinna lennujaamas kõhu täis, mine tea kuna jälle selline võimalus avaneb. Õnneks minu ärritunud olekut ei süvendanud rahvusvaheline lennundus. Selles osas kõik klappis. Amsterdamis läks rongiga ka kõik hästi ja Haagi taksojuhid tunnevad linna. Miinuspoolde peab kirjutama 20 EUR, mis jäi taksojuhile, sest unustasin talt arve küsida. Hotell jättis endast väga kummalise mulje. Sisenesin küll peauksest, kuid ei mingit fujaeed ega retseptsiooni. Lõpuks pääsesin läbi imepisikese baari check-in´i tegema. Seisin seal leti taga koos kolme roobades tuletõrjujaga. Hotellis oli nimelt käimas tuletõrjehäire ja kogu see nõgine trio üritas koos hotelli personaliga alarmi juhtpulti vakka saada. Tuttav pilt. Õhtusöögini oli tunnike aega ja sellist aega tasub alati kasutada ringi vaatamiseks, kuidas kohalikud elavad. Selgus, et hotell on peaaegu otse mere kaldal. Lained olid suured ja tuul tugev. Pilkase pimeduse ajasid minema restoranide tuled, mis palistasid randa nii pikalt, kui silm võttis. Kogu see sümbioos mõjus väga võimsalt ja ilusalt. Leppisin Hollandiga ära. Jalutuskäigult tagasi tulles oli hotelli fuajee tunduvalt suurem ja avaram. Selgus, et tuletõrjehäirega seoses olid alla kukkunud tuletõkkeseinad, muutes fuajee imelikult väikeseks labürindiks. Kogu juhtkomitee oli ka vahepeal kogunenud. Rõõm oli näha Pete, Pieterit, Jörgi ja Klausi. Puudu olid Rob, kes elab samas linnas ja Rabea, kes oli hotelli basseinis ujumas. Õhtusöögilaud oli üli pidulik ja lõpuks avanes võimalus piiluda hollandi kööki. Palju kala aga muidu ei midagi erilist. Asi, mis meelde jäi oli tervitussupp, mida pakuti viina pitsist.
Juttudest jäi meelde kaks teemat. Üks oli Klaus, kes tahtis mind juba varem kutsuda ühte järgmisse töörühma. Selle ülesandeks on välja töötada süsteem, kui EL peaks tekkima massilised põgenike hulgad. Hetkel kuulub sinna töörühma keegi naisterahvas meie Välisministeeriumist aga Klausi jutu järgi on selle taseme inimeste kõrvale hädasti vaja praktikuid. Elame näeme. Teine ja palju olulisem oli Pieter. Tema on kohalik ja rääkis palju maast enesest ja lõputust võitlusest pealetungiva merega. Pieter näiteks elab 2,5 m allpool merepinda.
Kultuurinurk: hollandlased käivad 01.01 meres ujumas ja söövad pärast seda hernesuppi