Toestamine

Rahvusvaheline koostöö jätkus, kui meie autosse sattus ka üks šotlane. Olime minemas järgmisele treeningule, mille teemaks lagunenud ehitiste toestamine. Võrreldes eilsega oli tunne ikka märksa tugevam, kevadel oli meil Eestis toestamise koolitus ja instruktoriteks Keith ja Dave. Nüüd tundus nende jutt väga mõistetav ja selge. Põhifookus oli toestuse katsetamisel, maailmas tegeletakse ikka asjadega sügavuti. Ise haamrit ja naelu kätte ei saanudki. Kogu päev oli sisustatud maailma kummalisemas õppeklassis Fort Widley kõhus. Korra käisime õues vaatamas suurimat toestust, mida oma ihusilmaga näinud olen. See oli nii suur, et teemasse lisandus ohutustehnika töötamisel kõrgustes. Inglased ei jäta midagi saatuse hooleks

Kuumlõikus

Peamine probleem hommikul ärgates oli see, kuidas pääseda hotellist Fort Widleysse. Vanasse heasse treeningu kohta, kus täna pidi algama Eesti päästeteenistuse jaoks ajalooline moment, esimene eestlane osaleb metallkonstruktsioonide lõikamise õpitoas. Seda tobedam tundus, et nii suur asi minu jaoks ja nüüd pole transporti. Pete oli eelmisel õhtul öelnud, et küll keegi sind peale võtab. Probleem leidis kiire lahenduse, kui fuajeesse ilmusid ameeriklased, riikide vaheline sõprus oli loodud ja mul jänkide rendiautos koht olema – kuni nädala lõpuni. Kuna nende auto oli igasugu kola täis, siis istusin seekord veel ühe inglase autosse, sellesse, mis pidi ameeriklastele teed näitama. Selgus, et olin istunud tänase päeva juhendaja kõrvale. Hea algus.
Fort Widleys oli ütlemata hea tagasi olla. Esiteks on see väga ilus koht ja teiseks on siin kõik võimalused USAR väljaõppeks. See annab nagu mingi kvaliteedi märgi. Eriti kui veel on tegemist nii uue asjaga nagu kuumlõikus. Täpsemalt tähendab see seda, et põletisse segatakse kokku põlev bensiin ja hapnik. Tekkinud leegiga on võimalik lõigata metalle ja varisenud hooned on täis metallkonstruktsioone. Inglastele omaselt oli õppepäev perfektselt ettevalmistatud ja kestis kogu päeva, ilma igasuguse allahindluseta. Igaljuhul võin öelda, et olen eilsest märksa targem, kohe väga palju targem. Alates lõikamisel vajaminevast varustusest kuni taktikaliste erilahendusteni välja. Meie grupp oli ainult seitse inimest ja nii jõudsin instruktorid meie kõikideni.
Enne äratulekut tellis Keith meile ekskursiooni Fort Widley kasemattidesse ja bastionitesse. Selle viis meile läbi vanem härrasmees, kes oli pealaest jalatallani britt: ruuduline süni, kampsun, pruunid viigipüksid jne. Väga huvitav ringkäik oli aga vahepeal tekkis tunne, et oleme koos giidiga sinna maa-alla eksinud. Juttu jätkus nii kauaks, et Keith sekkus asjasse otsustavalt ja palus väga homme tuuri jätkata, sest väliskülalised Eestist ja USA-st on väga väsinud ja tahavad puhkama minna. Tal oli õigus.

See ei ole võimalik

Reis Inglismaale oli närviline. Lennuki vahetamiseks Riias jäi 20 minutit, kohe kui Tallinna lennukist terminali sain, kuulsin kuidas monotoonne näishääl palus kõikide reisijate kuuldes Mr. Gert Tederil Londoni lennukisse minna. Ma mitte ei läinud vaid jooksin. Oma õnneks märkasin, et veel paar eestlast lippas koos minuga ühes suunas. Olin täiesti kindel, et sellise tempoga lendu vahetades kaotan oma pagasi. Terve tee planeerisin, kuidas Inglismaal hakkama saada seljas olevate riietega. Gatwicki lennujaamas sain õnneks teada, et kogu minu planeerimine oli olnud täiesti asjata, kott saabus mööda pagasilinti. See oli ilus vaatepilt ja taaskord sõlmisin lennudusega rahu. Brittidele omase korrektsusega oldi mul ka vastas. Seekord oli tegemist 2 kuud tööl olnud tuletõrjujaga, kelle suhtumises õhkus austust ja lugupidamist kaugelt maalt saabunud võõra suhtes. Veider oli see, et ta töötab Eastleigh tuletõrjes ja mina tunnen märksa enam tema kolleege.
Eastleighis oli spetsialistide üritused juba alanud. Eriti ei tormanud, sest plaanide järgselt pidin aktsiooni asuma järgmisel päeval. Läks aga veits teisiti. Hotellis jooksin kokku Peteriga, kes oli minu vastuvõtja ja hetkega olin liitunud töörühmaga, mis tutvus tänapäevaste päästetööde juhtimise tehnoloogiatega. Oma tuuril nägin ka kahte kamraadi, Dave ja Keithi ning kõige otsa ka ühte kolleegi USA-st, kellega koos olin Jerevanis. Maailm on väike. Tulles tagasi päästetööde juhtimise tehnoloogiate juurde, siis valitseb trend, kus kasutatakse palju kaameraid, kuvareid ja töökohti juhtimisbussides. See on uskumatu, kui kaugele tehnoloogiad arenenud on. Näiteks võib tuua ühe lihtsaima skeemi:
- sündmuskohale paigaldatakse kaamera, mis saadab otsepildi päästetöödejuhile juhtimisbussi;
- selliselt saab PTJ pidevalt infot toimuvast ja kaob igasugune vajadus sündmuskohal tükk tüki haaval infot koguda;
- suurema sündmuse korral on võimalik kaamerapilt edasi saata juhtimiskeskusesse. Selliselt näevad kõik päästetööde juhtimisse kaasatud tegelased sama pilti ja mis kõige tähtsam, saavad asjadest ühte moodi aru.

Tuleb tunnistada, et meie päästetööde juhtimise tehnilised lahendused tunduvad hetkel museaalid. Samas, kui tagasi mõelda, siis aastal 1998 soetas Päästeamet juhtimisbussi, mis sarnanes väga siin nähtutega, kuid tänaseks on need inimesed lahkunud (lahti lastud) ja kogemusteta spetsialistid hankinud terve p...se täie maastureid, mis kõlbavad sõita aga ei sobi absoluutselt juhtimistööde läbi viimiseks. Taaskord keerati tark algatus lolluse tipuks.

Nukud

Väga varasel hommikul jõudsime lõpuks Valge tanklasse. Meie buss ei jõudnud sinna esimesena ehk 15 min hiljem kui esimesed kaks bussi. Esimene pilk tanklasse näitas, et meeskond on lagunenud. Ilmselt oli laagritoit ja koduigatsus oma töö teinud. Sealne peatus venis väga pikaks. Plaanitud kolonnis Pärnusse sõidust ei tulnud samuti midagi välja, esimesed kihutasid omapäi minema. Seda oli väga huvitav vaadata, toimus nagu mingi eksperiment ja tõestus vaidlejatele ja mitteuskujatele. Kõik läks täpselt nii nagu arvasin ja ometi ei usutud seda lõpuni. Arvestades hetkeolukorda, kus olin otsustanud EDRT tegemistest tagasi tõmbuda, siis lasin kõigel toimida, et oleks ka pärast mäletajaid. Loomulikult jõudis Kose lattu asju pakkima kaduvväike osa meeskonnast. Nagu aastast 1997.

Poola-Leedu-Läti...

Päev otsa Poolat. Sõitsime läbi Varssavi ja ei kahetsenud, poolakad on väga tõsiselt vaeva näinud oma teede ehitamisega. Mida kilomeeter edasi seda enam oli tunda närvilisust, kiputi isegi närveldama, kui tankurist bensiin liiga aeglaselt jooksis. Huvitav on see, et tagasi mineku faas avab kaardid tegelikult, kes on kes.
Õhtuks olime Suwalkis ja vastu võetud otsus, et ei peatuda ööbimiseks. Tegime ainult toidu peatuse. Kahju oli pealikust, kes päris tõsimeeli palus meil ööseks jääda. Poolakad teatavasti on väga külalislahke rahvas, päris tõsiselt. Tegime talle niipalju meelehead, et sõime Kristjaniga tema kabinetis ja jõime kolm pitsi Red Labelit.
Viga oli tehtud, jätkasime väsinult teekonda läbi Leedu ja Läti.

tagasitee

Lahkusime Hollandist koos poolakatega. Meid pandi taaskord politsei eskorti ja siis see algas - liikumine 60 km/h ja distantsiks ca. 200 km. Arvutuslik koju jõudmise aeg lükkus edasi. Meestest oli tunda koju pääsemise soovi. Andsime päris korralikult hoogu ja õhtuks jõudsime juba tuttavasse Swiebodzinisse.

TL näeb kõike

Hommik algas hästi, leidsin täiesti juhuslikult laagriplatsilt üles kadunud bussivõtmed. Teades ja tundes olukorda lavastasime väikese etenduse ja täittõde kadunud võtmete leidmisest teavad väga vähesed.
Õppus kulges täpselt nagu eile, huvitavaks läks asi siis, kui Kristian kutsus appi ICT mooduli, kuna suurel järvel kadus neil side paatidega. Innar ja Ott sõitsid välja ja proovisid viga parandada. Kahjuks kasutult, sest Hollandi armee oli blokeerinud raadiosidekanalid. Mingi viha hakkas selle kõige vastu tekkima. Is ekülastasin ka ühte sündmuskohta. Tegelikult tahtsin Hollandit näha, sest see oleks ka kurb olnud, kui kõik oleks piirdunud vaid sõjaväeosa nägemisega. Kena maa, eriti meeltmööda oli autoga ühe kanali ületamine väikese parvega. Idülli lõi segi õppus, sündmuskohal valitses tõeline kaos, mitte ühestki otsast ei paistnud loogilist juhtimis- ja tööstruktuuri. Saime ka tõestatud väite, et kummipaatidega ei ole tark üleujutusel töötada, ühe paadi põhi rebeneski katki. Seekord kaotasime väga palju varustust.
Õhtul oli pidulik söömine mererannal. Täitsa ilus oli.

Tehnoloogia vangid

Palju veidrat on nähtud aga seda, mismoodi meeskondadele nende tööülesanded kätte jagati, nägid minu silmad küll esimest korda. Meeskondade juhid kogunesid ühte ruumi, kus oli ekraan. Info antigi EL meeskonna poolt läbi videokonverentsi. Issand kui ebareaalne katastroofi olukorras, kus esimesena kaob elekter. Loodan väga, et selline lähenemine ei aja juuri.
Õnneks said poisid varsti liikuma ja mul suur mure kaelast ära, jäime laagrisse ainult paari inimesega. Ilm oli fantast ilus, nagu suvi. Kuna meeskonna juhid jäid kõik laagrisse, siis lõime seal UK eestvedamisel omamoodi staabi, sest kellegile ei mahtunud pähe, kuidas hollandlased arvasid, et kõik külalised teavad siinset süsteemi. Samas esitasime ka palve lisa tualettide hankimiseks. Imelikul kombel oli laagris, kus elas ca. 400 inimest ainult 8 vetsu. HÜGIEEN HOLLANDLASED!!!!!
Õhtuks kui meeskond vee pealt tagasi jõudis, sain teada, et ühe paadimootori elektrisüsteem on läbi põlenud. Valida oli, kas oleme miinus ühe paadiga, mis tähendanuks, et osa poisse ei saa õppusel osaleda. Mulle see variant ei sobinud. Hakkasime otsima võimalust reservmootori monteerimiseks. Esmakordselt märkasin, et seltskond ei ole valmis otsusteks ja tegudeks põllul, kus puudub töökoda ja tööriistad. Mootor jäi vahetamata ja minu hinnangul saamatusest. Kõige tipuks kadusid ka ühe minibussi võtmed. -1 paat ja -1 buss (kuigi õnneks leidusid bussile ka varuvõtmed).
Päeva pluss oli see, et raadiamatöörid tõid tagasi raadiojaamade akudelaadija, nüüd töötas see otse autoakult - ainult.

Lõpuks Hollandis kohal

Hommikune ärkamine oli ok! Arvan, et kõik said piisavalt magada. Õhus oli tunda mõningast ärevust, sest lõpuks hakkas paistma eesmärk, milleks sai see neetult pikk sõit ette võetud. EL õppusele omaselt oli ka siin omad imelikud asjad, näiteks oli kõikidele rahvusvahelistele meeskondadele ette antud kellaajad, millal tuleb RDC-st läbi minna. Meie pidime kohal olema vist 1000, kahjuks jõudsime liiga vara. Kristjan luureohvitserina asus kohe tegudele ja varsti olimegi ülimalt askeetlikus RDC-s ümber laua. Asi oli lihtne, sest katastroofi infot jagas vana tuttav Ronald, kellega olime koos ka Kasahhimaal. Edasi toimus tankimine ja sõit motopolitsei eskordiga laagripaika, mis asus teiselpool Hollandit, Bergenis. Märkimisväärne oli politseinike töö liikluse sulgemisel ja meie konvoi vedamisel, tegemist oli tõeliste proffidega. Bergen oli Alkmaari lähistel ja baaslaager asus sõjaväeosa territooriumil. Olime esimene välismaine meeskond, kes saabus. Koheselt ümbritses meid vaatlejate/hindajate hordid, kes esitasid igasugu "asjalikke" küsimusi. Nende hulgas ka Ralf, kelle magistritöös EDRT teatavat rolli etendas. Teda oli küll rõõm näha. Baaslaagri ülem oli ka tuttav, Tiny, kellega olin kunagi koos Rootsis ühel kursusel. Asjade ajamine on sellistel puhkudel väga lihtne. Saime oma platsi kätte ja meeskond alustas telkide püstitamist. Seekord magasime suurtes meeskonnatelkides, sest meie luureandmed ütlesid, et laager tuleb asfalt-betoon platsile, nii oligi. Väikeseid kuppeltelke poleks lihtsalt võimalik olnud püstitada.
Õhtul käisime Kristjaniga TL koosolekul EU koordineerimismeeskonna juures. Koosolekust ja info jagamisest ei olnud haisugi, saime hoopis hulga presentatsioone Hollandi tsiviilkaitse süsteemist. Asi hakkas kohe väga kahtlane tunduma, kui saime teada, et klassikalist katastroofijärgset juhtimis- ja koordineerimissüsteemi ei loodagi. Põhjenduseks toodi, et oleme Euroopa Liidus ja siin ollakse nagu ükspere, mingit välismaalaste värki ei ole. Aimasin halba ja kaost homme ja ülehomme.
Õhtul põles läbi meie raadijaamade akudelaadija. Olime hetkega ilma sideta. Õnneks leidsid Innar ja Ott mingid raadiamatöörid, kes lubasid asja parandada.

Saksamaa

Saime Poolaga ühele poole ja jätkasime Saksamaal. Ületasime piiri Frankfurt Oderi juures. Autobahn tervitas meid kohe kiirelt suure ummikuga aga mis on Saksamaa ilma staudeta. Hannoveri juures näitas kraadiklaas 26º C, uskumatult soe. Õhtuks jõudsime Hollandi piiri lähedale Ibbenbührenisse, kus ööbisime THW baasis. Sakslased oskavad võõrustada, üks garaaz oli tühjaks aetud ja sinna lauad ja pingid sätitud. THW oli meile isegi sooja toidu valmistanud, kujutan ette, et nende jaoks oli võõra riigi päästemeeskonna võõrustamine väga oluline asi ja sellest räägitakse seal veel pikalt. Jälle ca. 700 km. Meeskonnal tundus motivatsioon kõrge olema. Alustasime tasapisi ka õppuse ettevalmistusega, istusime THW kontoris ja kirjutasime homseks päevaks vajalikke dokumente. Tuleb tunnistada, et varastasime natuke ka valget paberit, sest meil endal oli kaasas piiratud hulk.

Poola põldude vahel

Hommikul tankisime ja jätkasime sõitu. Teekond läbi Poola ei olnud just kõige mugavam, sest liialdamata, liikluse kiirus on siin madalad ja enamus teid ebaproportsionaalselt kitsad võrreldes ringi liikuvate rekkadega. Vöike seiklus oli ühe käru kummiga aga vahetasime ratta ja jätkasime monotoonset liiklust. Varssavist edasi hakkas kiirtee, mis tõstis ka tempot. Ära tuleb aga märkida see, et poolakad küsisid ühel teelõigul kolm korda teemaksu (3x27PLN). Ööbimispaigaks oli kokku lepitud Swiebodzini pritsumaja, kuhu jõudsime südaööl. Poistel tuli ka sel ööl busse valvata. Uskumatuna tundus küll, et päev otsa sõitu ja ikka Poolas. Õnneks saime magada linade vahel. Jälle ca. 700 km.

EUFLOODEX

Andsin erinevatel põhjustel, millised jätaksin enda teada, nõusoleku olla Eesti Päästemeeskonna juht Hollandis toimuval üleujutuse teemalisel rahvusvahelisel päästeõppusel EU Floodex 2009. Meeskond oli hea struktuuriga ja omapärase koosseisuga, oli väga vanu olijaid ja oli mehi, kes esimest korda sellisel üritusel osalevad. Väike hirm oli, et kas suudan täiesti võõrastest meeskonna moodustada või mitte, mõtlen siinkohal meeskonda, kes hingab ja mõtleb ühes rütmis.
Plaan oli minna Hollandisse mööda maad, misd teeb ühe otsa kilometraaziks 2200 km, kokku 4400 km, need numbrid ajasid nutu kurku.
Väljasõit oli planeeritud Koselt ja palju poleks puudunud, kui oleksi ise meeskonna juhina hilinenud. Nimelt startisin seekord otse Lillekülast ja nagu vana komme ette näeb oli ka seekord varahommikul suur tulekahju. Õnneks olin siiski enamvähem õigel ajal kohal. Meie kolonn koosnes 31 mehest, neljast minibussist, igal treiler paadiga sabas ja ühest veoautost, millel oli käru taga. Lahkumine oli vaevaline, sest tegime Pärnus peatuse, sel ajal kui poisid veel viimaseid asju pakkisid andsime Vadikuga AK-le intervjuu, milleks ajakirjanikud polnud üldse viitsinud ettevalmistuda.
Edasi kulges teekond läbi Läti Leedu Poola, kus Suwalkis oli esimene ööbimine, seljataga oli ca. 700 km ja laudjaks istutud tagumik

Aitab küll

Seekordne lahkumine oli lihtsam, Riia lennuk läks kell 0810. Väike hirm oli, et kogu selle ürituse kaootikat arvestades ei jõua õigeks ajaks lennujaama. Süsteem oli selline, et hotellist lahkus buss 4 tundi enne väljalendu. Olin varakult valmis ja õnneks oli ka buss valmis. Lennujaamas leidsin ka Kristjanmri, kes oli maganud paar tundi seal pingi peal. Puhanud peaga on märksa parem reisida. Turvakontrollid olid nagu ikka, kokku 7-8. Kohtusime ka armeenlastega ja sakslastega, mõlemate rahvaste esindajad paistsid õnnelikud välja, et elus olid. Nende bussijuht oli sõites maganud, kusjuures kogu see krempel liikus vilkuvate vilkurite all. Tagasilend koju oli väga lihtne, imede ime aga ühtegi viperust ei juhtunud.

Paraad

Ma ei saa aru, miks me ei lahkunud varahommikul kodu poole. Tegelikult on õppus läbi ja tänaseks jäi ainult kokkuvõtete tegemine ja pidulik lõputseremoonia. See asi on siin ära väsitanud. Hommikul koguneski nii korraldajate kui ka reageerijate seltskond juba tuttava plekk-katusega auditooriumisse. Huvitaval kombel puudusid kasahhid, kuni lõpuni muide. Järsku keset kokkuvõtteid käivitus demonstratsioon esinemine, sireenid huilgasid ja kopterid lendasid, siinsed tegelased armastavad jõudemonstratsioone jäägitult. Sujuvalt sai läbi ka kokkuvõtete tegemine. Vaatasin ka veits esinemisi aga need ei olnud minu maitse. Jäi üle oodata lõpurivistust ja see tuli. Tund aega enne algust aeti meid rivvi, päike lõõskas lagi pähe ja varsti vajus kogu seltskond laiali. Lõpuks saabus siseminister ja pidulik rivistus võis alata, ühtlasi sai ka läbi õppus Zhetysu 2009.
Pärastlõunal lahkusin hotelli hommikut ootama. Kristjanmr järgis südamehäält ja läks Almatõsse. Õhtusöögi lauas istusin koos soomlastega ja sain taaskord tõlkida menüüd. Üks somm polnu nädal aega julgenud siin õhtust süüa ja nii võttiski ta vastu julge otsuse - proovib kohalikku kööki viimasel õhtul. Toidu valis ta pildi järgi ja loomulikult oli see hobuse liha. tema õnneks oli lauas üks eestlane, kes asja ära tõlkis ja koheselt kõlasid restoranis inglise keelsed kimiräikoneni aktsendiga karjed: NO HORSE, NO HORSE. Häbi oli kohaliku ettekandja ees. Tellisin põhjanaabrile lamba liha ja ütlesin, et lähen asju pakkima.

ootamine

Tänusõnad koerale

Hommikune äratus oli jube vara, nii vara, et hotelli hommikusöök anti meile retseptsioonis. See oli kummaliseim hommikueine, mida olen näinud. Igale oli ettenähtud kaks rullis pannkooki ja tops coca-colat, mis valati piinliku täpsusega välja sealsamas leti peal. Korraldajate plaan oli, et me sööme bussis, sõidu ajal. Joogi jõin kohe ära ja pannkoogid sõin hotelli ees, koos mingi hulkuva koeraga. Kiiruga bussi, kus istusime ca tund aega, enne kui välja sõitsime. Asjad käivad ikka ühes stiilis. Õnneks oli ilm ilus. Päikesetõus stepis ja mägedes tasub nägemist, pilt mida ei suuda ilmselt iial unustada.
Rocky Citys ootas meid Ruslan, kes oli hankinud terve karja "kannatanuid" ja veel paar kasahhidest ohvitseri. Panime oma sündmuskoha valmis ja jäime ootama. Oodata tuli kaua, sest suurte õppustega on alati see häda, et ei saa ennast vedama. Meil läks muidugi nii, et pärast tunnist ootamist paisati kohale kolme riigi päästemeeskonnad. Esimesena saabusid aserid, nende tööstiil oli väga tormakas, mis varingu puhul on suur viga. Siinse regiooni päästjaid iseloomustabki meeletu rapsimine ja vähene mõtlemine. Paari minuti pärast saabus järgmine meeskond. Oma õuduseks märkasin, er Armeeniast, väga suur mööda lask OSOCC-is. Ma olen võib olla vandenõu teoreetik aga arvan, et see oli meelega tehtud, sest OSOCC-i juht oli türklanna. Mis nende rahvaste vahel toimub, seda uurigu igaüks. Aserite ja armeenlaste vahel oli nähtamatu sein, nad vahetasid ainult ühe küsimuse-vastuse. Töö jätkus eraldi nurkades, ainult lärmi oli poole rohkem. Tasakaalustava jõuna saabusid venelased. Kaugelt näha, et profid, töötasid vaikselt ja kvaliteetselt. Murelikuks tegi asjaolu, et mägedepojad ei tea, mis on esmaabi kannatanule. Nende tööstiili ja -kultuuri juures, surevad kõik päästetud ilmselt päästjate käte vahel (tapetuna). Lõunaks sõime seekord ainult suppi.
Pärastlõunal käis meie platsil veel kohalik meeskond. Kõik täpselt sama: mitte mingit mõtlemist, tegutsemine koos lärmiga ainult. Kartsin, et see roheline majaosa vajub lihtsalt kokku.

Vihm, mis ähvardas muutuda lumeks

Rocky Citysse jõudes hakkas sadama tugevat vihma. Lisaks puhus vinge ja külm tuul, mis tegi olemise topelt vastikuks. Kogu see üritus algas seminariga, mis leidis aset nö. ilusa ilma saalis. Selleks oli suur plekk-katusealune, millel seinteks militaarsed maskeerimisvõrgud ja põrandaks betoon. Kogu seda askeetlust kaunistas presidendi portree, mis meile kõigile tõsise näoga otsa vaatas. Seminarist suurt asja ei saanud, sest tugev vihm krabises katusel nii kõvasti, et jäi tunne nagu istuks trummi sees. Saamaks aru, mida eestkõnelejad räägivad oleks olnud vaja huultelt lugemise oskust. Lisaks ei pidanud maskeerimisvõrgust seinad kinni tuult ega hääli. Kõikidel kashhidel, kes ringi töllasid olid raadiojaamad, milles oli pidev möla. Asi kaotas igasuguse mõtte pärast seda, kui helikopterid alustasid treeninglendudega. Tõusin püsti ja läksin vihma kätte esimest CBRN demo vaatama, õppus oli alanud.
Ligumärja olemise tegi eriti vastikuks see, kui meid lõunasöögi järgselt paljaks rööviti, seda ametlikult muide. Toitlustamine oli telkides, lauad uhked ja ettekandjad kiired. Pakuti kompleks lõunat, mis maitses täitsa hea (ka hobuseliha) aga hind oli see, mis vihastas - ca. 3000 tenget. Krt, hotellis oleks saanud sama raha eest 3 korda süüa. Rahvusvalised õppused on raha teenimise koht, sest maksjaid jagub.
Natuke kompenseeris mossis olemist see, et lõunast läks ilm väga äkki väga ilusaks, nii ilusaks, et tõusime mõnede kollegidega ühe mäe küljele ja vaatasime maailmale ülevalt alla. Mägedes muutub ilm kiiresti.

Kaptchagai

Almatõ lennuväljal jäi esialgu mulje, et keegi ei ole meile vastu tulnud. Oi kurat, omapäi siin seiklema hakata oleks olnud natuke karm. Õnneks leidsime saabuvate lendude ootesaalist ühe mundris mehe, kelle käes silt - Zhetysu 2009. Õnneks. Tema paberites oli pandud meie saabumise ajaks hilisem kuupäev, olime nagu üllatus. Teada oli, et seekord Almatõs me ei ela ja ei läinudki palju aega, kui olime teel ühe vana mersu tagaistmel Kaptchagai poole. See on ca. 70 km Almatõst, suunda ärge küsige. Juht võttis oma MB romust viimast ja sõitis 140 km/h, tekkis ameerika mägede laadne olukord, kus suur kiirus ja mittekorras tagavedrustus ajas südame pahaks. Seda hullu kihutamist on ennegi olnud ja jääb mulje, et autojuhid siinses regioonis tahavad lihtsalt näidata oma oskust sõita.
Hotellini oli 1 tund sõitu ja paistiski eelmisest korrast tuttav koht, hotell "Freedom", mis on ümbritsetud müüriga, mille ülemist serva palistab okastraat. Viimane kord Kasahhis olles sõime siin lõunat, tõsiküll pool magades aga mälupilt on alles. Retseptsioonis ootas meid pahur naine, kes tahtis toa eest ettemaksu, 56 000 tenget. Mida kuradit, meile polnud keegi mingit teadet saatnud, et oleksime pidanud tulema taskus sularaha, kaardiga muide maksta ei saanudki. Meie õnneks leiti kiirelt kohalik tuletõrjepealik, kes oma punase BMW-ga Kaptchagai keskusesse raha järgi viis. Mittetöötavad tagavedrud on siin vist moes. Supermarket, kus oli rahaautomaat oli täpselt selline nagu siingi, tõsiküll, ümbritsevad majad seevastu vanad ja väsinud. Kaptchagai on linn, kus elab ca. 40 000 inimest ja sellest üritatakse ehitada Kasahhi Las Vegast, nimelt on rajatud siia väga luksuslikke ja suuri kasiinosid, mis on lubatud ainult siin ja Almatõs. Pärast mõningast maadlemist rahaautomaadiga olid taskud tengesid täis ja hotellituba meie. Ausaltöelda nii askeetlikus toas polnud ammu elanud. See meenutas USA filmist mingit motelli Road 66 ääres. Tuba ilma esikuta, mööbliks voodi, laud ja kaks plasttooli. Isegi nagi ei olnud seinas, kuhu oma jope riputada. Freedom asub tehisjärve ääres ja on rajatud kuurordiks, kuigi jah Eesti inimesel on rannast märksa suurem ettekujutus, Kristjanmr on muide Pärnust. Kogu seda kompleksi ümbritseb kivimüür ja okastraattõkked, mis ei sobi absoluutselt kokku nimega Freedom.

Me teeme seda jälle

Mõnikord on nii, et lähed tagasi sinna, kus käinud oled. Taas oleme Kristjaniga teel Kasahhi poole. Üle tüki aja õpisime oma tegudest ja valisime inimlikuma tee, seekord lendame Tallinn-Riia-Almatõ. Eelmine Ukraina ja Venemaa elamus jääb seekord õnneks ära ja on loota, et ka meie pagas jõuab kohale koos meiega. Algamas on NATO õppus Zhetysu 2009. Taaskord öölend ja taaskord pole kuulnud, et keegi oleks välja mõelnud mugavat magamise asendit lennukis.