Tööpäev

Tänane päev läheb tagasisõidu täheall. Hommikul sai nats kauem magada. Plaan on raisata aega kaasavõetud paberitöö tegemiseks. Selleks on aega siin ja Münchenis, kus istume 5 tundi. Stardi ükstaspuha kui vara, koju jõuad ikka öösel.

Vabariigi aastapäev

Kodus on püha ja puhke päev. Eksperdid aga ei hooli sellest ja on nõus hommikul vara Moldovas õppuse korraldamist planeerima. Istusime kogu päeva Moldova Kaitseministeeriumi konverentsi saalis. Eesti poolt sai ülesantud USAR kergmeeskond. Loodan, et tuleb huvitav action. Pean endale tunnistama, et Moldova vedas selle üritusega suurepäraselt välja. Vastupidiselt minu eelarvamusele, kõik toimis tõrgeteta. Päeva lõpus oli üks paha kultuuriline libastumine aga see sai silutud. Asi sai alguse eile, kui venelannast NATO tõlk nimetas ühe koha nime väga inetusti. Nüüd küsiski Lars ühelt kohalikult, miks küll ühele külale just selline nimi pandi. See läks tüdrukule väga hinge. Probleem on tegelikult tõlkides. Seda on ennegi juhtunud, et suurorganisatsiooni venelannadest tõlgid kaotavad reaalsustaju ja arvavad, et nemad ongi näiteks NATO. Ühesõnaga ärge suhtude kellegisse üleolevalt ja vaadake mida te suust välja ajate. Nii ei tee te teistele haiget ja olete sellevõrra õnnelikumad.

Libedad sussid

Hommik algas seminariga. Selles protseduuris pole midagi põnevat. Riikide esindajad vaatavad saite ja ongi kõik. Külastatavaid kohti oli seitse ja meie võimekus katab ca. 5 kohta. Küll hakkama saame. Tuuri ajal külastasime kõiki saite ja nähes USAR treening paiku tekkis hasart. Nüüd saan aru Tipist, kes on alati valmis jooksma metsalooma jälgede peal. Täna oli ka au näha ilmselt Moldova kõige koledamat maja. Tegemist oli keset põlde ehitatud ülikõrge raudbetoonist torniga, mille ehitus oli pooleli jäänud. Seda monstrumit hakati ehitama veneajal veini instituudiks, kui ühel hetkel kaotas ta oma aktuaalsuse. Ehitajad pakkisid kraanad kokku ja läinud nad olidki. See jubetis seisab aga siiani. Mäletan Moldovat suvest - roheline, soe, ilus nüüd aga raagus, külm, tuuline jne.

Filee

Aasta 2011 on käima läinud. Olen liikumas koos Kristjaniga Moldovasse, NATO õppuse planeerimisele. Üle pika aja, kui saab rahus lennata, läheme seekord päev varem kohale. Selle tähistamiseks jõime lennukis hommikuse sõõmu veini. Lufthansa pakub seda tasuta. Lendasime üle Müncheni ja suur oli imestus, kui selgus, et seal on lumi maas. Veel rohkem oli imestamist, kui selgus, et ka Moldova on valge vaiba all. Tegelikult on siin täis talv. Mäletan seda riiki väga rohelise ja päikeselisena. Nüüd olime aga keset värvitut soppa ja taevast sadavat lund. Õnneks on piisavalt riideid kaasas.
Väsinud rännumeestena magasime natuke lõunal ja siis läksime süüa otsima. See poleks küll teema aga siiski. Nimelt leidsime restorani, mille nimi oli Nefretite. Igati ok, keldriresto aga menüü, jube oli lugeda toitu, mille nimeks oli pandud Nefretite filee. Mõtlesin kogu aeg selle peale ja tellitud platsenta käis suus ringi.
Hotelli tagasi jõudes oli märgata saabunud kolleege. Süda hüppas kurku, kui Arthurit nägin. Kurat kui hea oli seda vana näha. Loomulikult oli palju rääkida. Õhtu lõppes guru Tediga lobisedes. Ta on jõuluvana eluskoopia Inglismaalt ja kõikide USAR meeskondade vaimne isa. Mul on au teda tunda. Põhi teema oli, kuidas Eesti saaks Moldovat nende USAR süsteemi arendamisel aidata.

7 tonni lendavat vett

Lennuk läks lõunapaiku. See andis täiesti vaba hommiku, mille sisustasin Genfi järve ääres jalutamisega. Jõin kohvi ja mõtlesin mõtteid. Kuna olen tagasi pöördunud vetelpääste asjade juurde, siis pildistasin ühte kaatrit. Ei teagi miks. Õhtul koju jõudes ootas ees väga külm ilm ja väga jääs autoklaas (seest poolt).

Jälle pildil

Ei viitsigi kirjutada päeva tegemistest. Need olid UNDAC kesksed, kuid nüüd nägi seda asja korrus kõrgemalt. Loomulikult leidis ka siin kinnitust asjaolu, et lahinguväli ja kontor vaevlevad erinevate probleemide küüsis ja teineteisest arusaamine on mõnikord keeruline. Küll aga tähtsam osa minu jaoks oli kohtumine INSARAG sekretariaadiga, tulemus on see, et Eesti USAR on INSARAG listis tagasi.

Uus leht

Pikka aega pole sõitmist olnud ja tuleb tunnistada, et see on hästi mõjunud. Selle aasta avapauk on pisut teistsugune. Jevgeni ei tööta enam meie süsteemis ja palju asju on nüüd teisiti. Kisub sinnapoole, et suhtlus ÜRO suunal, päästemeeskonna tasemel, jääb minu kanda. Nüüd oligi aasta esimene kohtumine ja kohe karmil tasemel, UNDAC kontaktisikute aastakoosolek Genfis. Minu päevaplaani mahtus ka kohtumine INSARAG sekretariaadi rahvaga.
Hommik Tallinna lennujaamas oli klassika. Turvakontrolli saba oli väga pikk. Terminali saabudes meenus mulle, et olin visnud kotti kogu oma "hambapasta" majanduse lihtsalt niisama. Käsipagasis peavad aga need vipstükid olema kilekotis. Lootsin R-kioski peale, mis avati kell 0600. Check-in´is läks aega ja turvakontrolli järjekorda jõudsin viis minti enne kella kuut. Tegelikult oli juba natuke kiire. Kell saigi kuus aga R-kioskis ei olnud mingeid elumärke. Kohe hakkas ka turvakontrolli järjekord reipamalt liikuma. Siis märkasin kella, mis oli pandud kioski letile. Sinna oli sätitud aeg, mis ütles, et see putka avatakse 0610. Järjekord liikus kohe veel kiiremini ja olin juba leppinud mõttega oma "keelatud" asjad turvakontrollile loovutada. Õnneks laabus kõik hästi. Flegmaatikust müüa avas oma äri ja mind lasti pärast ära käimist uuesti järjekorras oma kohale. Ei ole midagi muutunud selles maailmas. Leennunduses on ikka nii, et kõik asjaosalised võivad su liikumise kiirust ja mugavust reguleerida. Ainuke kellel mingeid õiguseid ei ole, on reisija.
Genfis oli hea soe ilm, isegi vist +10 C. Rahvuste palees läks ka kõik hästi, oli väike hirm eelmisest korrast, et selles hoones ei ole võimalik õigeid ruume iialgi üles leida. Kõik läks aga sujuvalt,v.a. pääsulubade väljastamine väravas. Totter oli vaadata, kuidas käidi ja tehti passidest koopiaid, kusagil nurga taga ja liigutati ennast ekstra aeglaselt. Eks igaüks ole direktor omas süsteemis.
Kohale oli saabunud palju rahvast, kohe väga palju, kõik UNDAC liikumise eest vastutavad oma koduriikides. Päev läks Jesperi presentatsioone vaadates ja kuulates. Eesti saabumine laua taha oli FCSS-ile positiivne üllatus, tuleb tunnistada, et meie suhted sel liinil on olnud viimastel aegadel õige kummalised.
Pärast õhtust vastuvõttu leidsin taksojuhi abiga ka oma hotelli üles. See on kesklinnast kaugel. Vältimaks suuri taksoarveid, sõitsin õhtul kogu teekonna bussiga läbi. Tegelikult polnudki väga keeruline uuesti linna jõuda. Hotell oli täitsa OK!