Viin

Viin on Austria pealinn. Sinna hommikul suundusimegi. Taaskord rongiga Linzist Westbahnhofi ja sealt metrooga kesklinna. Ilm oli jube tuisune. Suure kiiruga olin oma mütsi ja kindad Eestisse unustanud. Õnneks märkasin Rosenbaueris endale mütsi küsida. Nüüd tuiasingi Viinis ringi, peas must müts, mille otsaees kiri: FEUERWEHR.
Mitte midagi huvitavat ei juhtunud, millest kirjutada.

Kronenkork

Suur projekt Rosenbaueriga hakkab jõudma lõpusirgele. Täna oli viimane ülevaatus ja test ühele väga erilisele eriautole, mis alustab lähinädalal teed Eestimaa poole.
Lõunast oli töine osa läbi ja otsustasime enne ametlikku õhtusööki ühe kohaliku veini juua. Austria valged veinid on tõeliselt head. Astusime sisse ühte veinipoodi, kus oli ka laud. Õhkkond tundus õdus ja otsus sai langetatud - joome selle veini siin. Veini valikul ma kaasa ei rääkinud, keskendusin poeomaniku taksikoerale. Takside omanikud teatavasti tunnevad iseloomulikku ühtsust. See taks sobis sinna veinituppa imeliselt, tunda oli peremeest, kellele tema majas on kõik lubatud. Muide, tema pesa oli poe vaateaknal. Vein valiti väga lihtsate seast, tegu oli nii tavalise joogiga, et pudel ei olnud suletud korgiga. See oli suletud samasuguse plekkkorgiga nagu meil näiteks õllepudelid. Kvaliteetjook see muidugi ei olnud aga tihti on lihtsad asjad üllatavalt head, nii juhtus ka selle veiniga. Pudeli hind riiulis oli 2.30, kui vanaemaliku olemisega müüa kuulis, et soovime seda pudelit kohapeal juua, andis ta meile klaasid ja küsis hinnaks 6.20. See on minu elus kõige kiiremini tõusnud hind, letist lauani oli ca. 2 m.
Õhtusöögil üritasime Rolandile seletada, mis veini olime joonud. Ta on selleala asjatundja ja minu andmetel on tal endal väikene veinikelder. Kui Roland kuulis, millise korgiga oli pudel suletud, siis oli tema pilgus kaastunnet. Sõnadeta oli selge, et olime joonud mingit kohalikku "peeti" (ainult, et valget). Õhtusöök kalarestoranis oli super, kui välja arvata teod, kes supisees ujusid.
KEELENURK: Kronenkork

13B

Hotellides ja lennukites ei kasutata tavaliselt numbrit 13. Olen nendega täitsa nõus. Seda ehmatama panev oli näha oma piletil rida nr. 13 ja istekoht B (see on nimelt kolmese pingirea keskmine iste, kus on jube kitsas). Väga ebamugav kombinatsioon. Vaatamata ebamugavale number/täht kombinatsioonile läks lend tõrgeteta. Taaskord Kopenhageni lennujaamas, vist juba 5 kord viimase paari nädala jooksul. Viini lennuni oli paar tundi ja see möödus jalgu kõlgutades. Igalt reisilt tuleb korjata tarkuseteri. Viimane tõsisem õppimine oli Viin Westbahnhofis rongipileti ostmisel. Sealne kaardimakse süsteem jätab masinasse pandud kaardi väga imelikult aparaadist välja. Loomulikult ei saanud ma aru, et nii peabki olema, sahmisin seal oma krediitkaardiga pikalt ja maksingi oma lollusest ühe pileti eest kaks korda. Seekord olin targem ja õpetasin ka oma reisikaaslastele kuidas sellises masinas kaardiga maksta saab. Rongisõit Linzi oli taas rutiin, lugesin ja seekord oli kaasas "Emajõgi 1944". Südaööks saabusime Arcotel Nikesse ja kukkusime magama. Tallinn Linz marsruut on muutunud väga väga rutiinseks.
KEELENURK: Die Simpsons

Kõik asjad venivad

Tegelikult oli kursus eilsega läbi. Kuna lahkumine oli planeeritud pärastlõunasele ajale, siis hommik algas venitatud vestlusega. Jahusime kuni kell sai 1100. Selle väikese istumise eest anti ka tunnistus. Ei tea kas asi on rutiinis või mitte aga Brüsseli esindaja allkiri oli väga halva kvaliteediga arvutis blanketile lisatud. Tegime väikese tiiru Neuhausenis ja nautisime kevadist ilma. Igaks juhuks sai söödud ka tugev lõuna, sest mine sa tea millal jälle saab. 1300 viis buss kogu kursuslaste kamba Stuttgarti lennujaama ja igaüks jätkas oma lennuki ootamisega. Meie oma startis 4 tunni pärast. Kopenhagenis veel tund ja miinuskraadid Eestimaal said reaalsuseks

Uus ja vana ja igav ja huvitav

Hommikune ring kinnitas Clausi sõnu. Neuhausenis on praegu imelik aeg. Küla kus tavapäraselt valitseb vaikus ja rahu, tähistab mingit noidade pidu. Koikjal on lipukesed ja lindikesed. Muidu on Neuhausen püsinud muutumatuna.
Kursuse päev sisaldas endas nii vanu kui ka uusi asju. Toesti oli igav kuulata, kui räägiti esmaabi paki vajalikusest missioonil. Huvitav oli kuulata kogemusi, mis puudutasid EL missioone ja bürokraatiat ja raha. See segadik lämmatab tosiselt ja kokkuvotvalt voib öelda, et missiooni ettevalmistusperiood täitub bürokraatiaga ja mingist ettevalmistusest on väga keeruline rääkida. Ühe näitena voib tuua lepingu, mis solmitakse mineja ja saatja vahel, see dokument vajab ka sinu panga templit ja allkirja. Pühapäeval selle hankimine on muidugi päris keeruline. Ettevalmistusfaas voiks aga olla just missiooni tarbeks, mitte bürokraatia küüsis siplemiseks. Tuleb väga tosiselt moelda, enne kui EL egiidi all kuhugi minna.
Kokkuvottes voib siiski todeda, et Wolfgang on suutnud taaskord oma kvaliteedi märki toestada.
Ohtu loppes tavapärase ametliku ohtusöögiga ja imede ime, pintsakut ja lipsu polnudki vaja.
Jevgeni nurk: operatsioon sokolaad on edukalt sooritatud

OPMR

Järjekordne koolitus rahvusvahelisel areenil - OPMR. See on "värskendus" paari aastatagusele OPM kursusele. R tähendabki refresh. Teemaks on uuendused ja muutused Euroopa Liidu Kodanikekaitse Mehhanismi poolt saadetavatel rahvusvahelistel humanitaarmissioonidel. Uskumatu aga tosi, toimumise kohaks vana hea Saksamaa oma vana hea Neuhauseniga. Mul on olnud au saada siit kogu oma EL missioonide väljaope. Sellega tasub rahul olla. Esimest korda elus, ei olegi ma ainuke eestlane. Meid on koguni kolm, lisaks minule Tauno ja Mart (grupivend akadeemiapäevilt ja omadele Matu). Lend Stuttgarti läks tavapäraselt üle Kopenhageni. Oodates oma lendu sattusime kokku ühe Soome kolleegiga ja kohe varsti lisandus ka üks rootslane. Seda lisandujat oli suur room näha, sest tegemist oli vana kamraadiga, kellele nimeks Sten. Viimati kohtasin teda Neuhausenis moned aastad tagasi oma esimesel kursusel siin. Olid väga lobusad ajad. Vahepeal on olnud temaga pogusaid kontakte läbi telefoni, ta ostis Eestist nimelt kajaki, aitasin tal leida paari aadressi. Loomulikult on sellisel kohtumisel palju rääkida. Jutt jätkus ka lennukis, enne mida Sten pidas pikki läbirääkimisi stjuuardiga, kuna tahtsime istuda teistele kohtadele. Need olid tühjad aga millegi pärast tuli luba taotleda lennuki kaptenilt. Läbirääkimised onnestusid.
Keskpäeval algas kursus pihta ja veduriks Wolfgang, taas kord ja taaskord meie onneks. Tema näol on tegemist Mr. EU Training - uga, super instruktor. Taaskohtumisi oli teisigi, näiteks Patric Rootsist, kes hetkel töötab Brüsselis, Claus Saksamaalt, kes on Neuhauseni kooli juht jne. jne.
Räägiti uuendustest süsteemis ja räägiti pikalt. Koolipäev loppes ca. 2020 ohtul. Osa asju olid muidugi tuttavad aga oli ka uut. Eriti teemad, mis puudutasid EL missioonide rahalist poolt. See on üks ütlemata segane lugu, palju bürokraatiat ja toestamist. Brüsseli rahade peale saab loota alles missiooni järgselt ehk, kui tahta minna eksperdina välja, siis tuleb kulud esmajärjekooras endal katta va. lennuki pilet. Kallis lobu on see maailma aitamine, igaljuhul on vajalik suure hunniku vaba sularaha olemasolu. Hakkasin tosiselt kahtlema oma huvist selles süsteemis midagi ära teha. Rahvusvahelisel tandril käib ka teisi lahinguid, kus toimetamist kuhjaga.
Ohtul oli oues grill, mis öökülma tottu eriti pikalt ei kestnud. Seetottu päeval oli Neuhausenis väga soe, umbes nagu meil aprilli lopus. Neuhausenis on alati ilus ilm.