eestlane

Minu foto
Nimi:

13.2.07

Pakistan


Ikka leidub väike nurgake Pakistani uudiste jaoks. Täna tuli teade, et Talibani meelsed võitlejad on ähvarduste saatel keelanud piiriprovintsides habemeajajatel habemete ajamise. Kindlasti kuulub siia tsooni ka Batagram, huvitav kas nad hakkavad tõesti seal kõik habemeid kandma? Mõtted lähevad ka Zia peale, ka tema on pushtu, teades tema tarkust ja intelligentsi, siis loodan väga, et selliseid on vähe. Vastasel korral oleks nendega sõdimine väga-väga raske. Zia muidugi ei kandnud habet, ei tea kuidas tal nüüd asjad on.

8.2.07

Koju ära


Selleks korraks on Austriaga ühelpool. Loodetavasti ei jää lend Linzist Frankfurti hiljaks. Seda on pÕhjust karta, sest minu mäletamist mööda on see ainult ühel korral Õigeaegselt lendu saanud. Iga kord on Frankfurtis närveldamist ja jooksmist, et Tallinna lennule jÕuda. Kott on muutunud ka kordi raskemaks, sest see on täis pabereid ja varuosi, mis kaasa sai vÕetud. Ja siis muidugi see vihmavari.

7.2.07

3. päev - Treening


Päev algas nagu kÕik teised. Pump lahti, pump kokku jne. LÕunaks oli meie koolitus läbi ja nüüd oleme diplomeeritud Rosenbaueri teisaldatavate mootorpumpade remontijad. Koolituspäeva lÕppedes avastasime, et sooja on 10 kraadi, mis teeb tuju halvaks, sest kodust laekunud info pÕhjal ootab meid Eestis - 20. Päeva teise poole sisustamise oma pÕhitööga ehk tööga dokumentidega ja linnas jalutamisega. Huvitav on see, et enamustel punkaritel Linzis on keti küljes koer. Natuke kahju on loomadest, kuigi ei usu, et nad näljas on. õhtul istusime Hansuga Josefis ja sõime õhtust. Õllega ei saanud liialdada, sest raske peaga lendamine on hulleim, mis saab inimesega juhtuda,

6.2.07

2. päev - Treening


Päev algab jälle 0800 ja hr. Pastl on meil jälle vastas. Täna ta sÕitis millegipärast hirmsa kÕmakaga vastu hotelli ees olevat graniitrahnu. Auto läks natuke katki ka aga sellest polnud suurt lugu. Alustasime tehases oma Õppepäeva, täna tegelesime BMW mootoris "sobramisega" ja vaakumpumba kokku-lahti vÕtmisega. Louna ajal oli Rolandiga natuke tööjuttu ja Josefiga arutlesime teemal: Ämari lennuvälja tuletÕrjeauto renoveerimine. Tundub, et on tulemas suur ja raske tööots. Rääkides "Rosenbauerist", siis paneb imestama siinne suitsetamise tava, suitsetada vÕib praktiliselt kÕikjal ja seda vÕimalust kasutatakse hoolega. Vahepeal oli tunne nagu oleks kusagil keldribaaris. Teisalt tuleb aru saada, germaani maad on väga konservatiivsed ja muudatused on visad tulema. Täna hakkas ka vihma sadama ja meile anti kohe tehase poolt pikad vihmavarjud, millega me lennukisse kohe kindlasti ei pääse. Oma partnereid Rosba hoiab, selle tÕestuseks on ehitatud isegi spetsiaal WC-d vastavalt islamimaade tavadele nö. kaamelijäljed.
Päevad pole eriti pingelised aga Õhtuks on tunne selline nagu oleks eiteamidateinud. Väsimus on kallal ja magama minek on varajane.

5.2.07

1 päev - Treening


Hommikul kell 0800 ootas meid hotelli fuajees hr. Josef Pastl. Mees, kes juhib kogu Rosenbaueri hooldus- ja remondi osakonda. Meil algas koolitus, mis pidi meid muutma teisaldatavate mootorpumpade FOX III ja Otter hooldusmeesteks. Juba pikka aega ei näe me tuletorje tehnikas ilusaid punaseid asju, nii ka seekord, kogu tehnika tähendab meie jaoks lõpmata hulga kummi- ja metallidetaile. Õpetajaks oli David, kes oli integreerinud meie koolituse tootmisprotsessiga. Alguses tundus kogu asi venivat, kuid mida aeg edasi, seda produktiivsem koolitus tundus. Ühelt poolt oli palju uut ja samas ka vana tuttavat Rosenbauerit. Veel mÕnda aega tagasi oli meil siin oma Õpetaja - Mario, pedantsuse ja koolituse etalon, kuid juba pikka aega ei tööta ta enam siin. Meile on sellest muidugi väga kahju aga mis teha ... . Siinkohal olgu öeldud, et Mario tegi Interfirest Interfire. Omamoodi oli hea kuulda, et temast puudust tuntakse, eriti just teades, et tema lahkumine ei olnud vabatahtlik. Siin, Rosenbaueris, on meil veel mitmeid vanu suhteid, kes meiege koos töötavad. Üks neist on Fr. Willmann, kes varustab meid vajalike varuosadega. Temaga sai ka nats tühja juttu aetud. Päeva lÕpetasime "Josefis", maailma asju arutades ja analüüsides.

4.2.07

Willkommen in Linz


Seda aastat alustan minekuga Austriasse, Linzi. Lähen koos Innariga aga seda pole mõtet kommenteerida, sest olen ilmselt kõik oma kõige meeldejäävamad reisid koos temaga teinud. Oleme käinud tõesti kõikvõimalikes kohtades Islandist Pakistanini. Paremat kamraadi reisile ei ole olemas. Austria on meie puhul täiesti tavaline koht, sest teatavasti on seal meie suurim ja tähtsaim koostööpartner "Rosenbauer AG" (www.rosenbauer.com). Käime seal aastas 2-3 korda ja meie jaoks on see väga tavaliseks muutunud. Samas aga tean vähe eestlasi, kellele linn, nimega Linz midagi ütleb. Siinkohal väike tutvustus kohast, kuhu täna hilisõhtul maandun.
Ülem-Austria pealinn Linz laiub Doonau kallastel juba väga ammustest keldiaegadest, kandes toona nime Lentos. Koht kujutas endast suurt "ristmikku" kaupmeestele ja ränduritele. Suunal idast läände mööda Doonaud ja põhjast lõunasse ühendades Läänemerd ja Adriat. Alates 13 sajandi 1 poolest on Linz tuntud kui teadlaste ja kunstnike elupaik. Seal on elanud astronoom Johannes Kepler, helilooja Anton Brückner jne. Samuti on Linzist pärit ajaloo üks koloriitseim kuju - Adolf Hitler. Tänased elanikud selle üle muidugi eriti uhked ei ole aga ometigi on meile näidatud rõdu Linzi keskväljakul, millelt Hitler "avas 2. maailmasõja". Teine paha pärand linzlastele on Mauthausi koonduslaager, mis on küll linnast 20 km eemal aga ikkagi piisavalt lähedal, et seda paika Linziga seostatakse. Mauthausi surmalaager oli viimane töötav laager 2. maailmasõjas, millest tänaseks on saanud muuseum. Olen selles masendavas paigas käinud mitmel korral, see on koht, kus võib tunda surma lähedust. Kummaline, aga kohtasin ühte Mauthausi ohvri sugulast Pakistanis, tema nimi oli Geir. Jah, Geiri tädi suri seal surmalaagris. See koht häirib kohalikke sedavõrd, et mu hea sõber Mario, väitis, et ta teab küll Mauthausi küla aga sealsest laagrist pole kunagi midagi kuulnud. Ta ise on muide elupõline linzlane.
Täna elab Linzis, Doonau vasakul ja paremal kaldal, ca. 190 000 elanikku. Säilinud on vanalinn, mille vastandiks leidub väga moodsaid klaas-betoon hooneid. Iseloomulikult katoliiklikule maale on ka Linzis olemas toomkirikud, vana ja uus. Vana toomkirik on väike ja kaob kuidagi linnapilti ära, uus aga on näha kõikjale, sest torni kõrgus on 134 m ja istekohti leidub 20 000 inimesele. Linna tänavatelt leiab loomulikult igas valikus bierstubesid, weinstubesid ja muidu söömise ja joomise kohtasid. Üks on parem kui teine. Üks koht, kus alati istumas üritame käia on "Josef", nad teevad seal ise õlut ja mis seal salata õnnestunult. Sama on ka hotellidega, kõik on väga mugavad ja "kodused". Läbi selle iidse ja iluse linna voolab Doonau, millel sõidavad pikad jõelaevad ja mille kaldaid ühendavad sillad.
Aastal 2009 on Linz Euroopa kultuuripealinn ja kultuuri siin armastatakse ja tehakse. Ühe näitena suvine muusikafestival, mida on kuulda kõikidesse Linzi elamutesse, kõikjale paigaldatud kõlarite abil.
Meile on päevad Linzis täis tuletõrjetehnikat ja tehast, mis asub Linzist 5 km kaugusel Leondingis. Samas aga üritame ka tundma õppida seda kanti ja sealseid inimesi. See on ka õnnestunud, sest meil on seal tegelikult täitsa mitmeid sõpru, kellega saab ka niisama olla ja mitte tööst rääkida. Austerlaste usalduse võitmine ei ole lihtne aga õnneks on see meil vist õnnestunud. Nendega peab olema sõnapidaja ja täpne, siis on lootust ... .