Giid Viinis

Kiire käik oli. Tulime tagasi läbi Viini. Proovisin oma kesiste teadmistega giidi ametis olla. Kõige raskemaks osutus CAT terminali leidmine. Segadust tekitas jubetum remonttöö kogu kvartalis. Kusjuures soovitus, ärge minge Viini vanalinna väga vara hommikul. Kõik ilusad vaated on blokeeritud veoautode poolt, milledega kohvikutesse kaupa tuuakse. Oma mappi ma pagasisse panna ei julgenud.

Vana armastus

Pärast paariaastatagust õnnestumist, ei saa neilt aparaatidelt silmi.

Topeltülesanne

Mapp kaenlasse ja Austriasse. Vahepeal on Eestis juhtunud meiega kõikvõimalikke asju. Üks nendest on olnud väga positiivne ja isegi natuke uskumatu. Minuga on kaasas ka kaks kolleegi, kes tahavad näha tehast. Õhtu oli äge, ametlik õhtusöök koos poolakatega Josefis.

Maailmas on heasoovijaid

Seda on ennegi juhtunud, et ühest peatükist blogis saab teine nii, et vahepeale ei ole maganud. Nüüd see juhtus jälle. Lennuk läks 0445 ja auto hotellist 0115, mitte mingit mõtet polnud magama minna. Istusime kolmekesi hotelli baaris ja vaatasime jalkat. Mängu tulemus oli just selline nagu pidi. Sattusin autosse koos sama sepaga, kes mind hotelli tõi. Oli justkui kohtumine vanade sõprade vahel. Terminalis ujutas ta mind üle lõputu abivalmidusega, aitas isegi pintsakut ära võtta. Lõppakord Gruusia külalislahkusest oli, kui minu saatja (imselgelt julgeolekutegelane) peatas passikontrolli selleks, et mind järjekorras ette lasta. Kõik käis väga sõbraliku naeratuse saatel. Lennukis märkasin, et mu käed värisevad. Maandusin Tallinnas 0710, ajataju oli väga segi.

Meeste tants

Päev läks väga sarnaselt eilsele. Lisaks loengutele vedasime ka praktilisi harjutusi. Tuleb tunnistada, et grusiinid on märksa tublimad ja asjalikumad, kui eeldasime. Nende aktiivsus ülesandeid lahendada oli imetlusväärne. Lõpetasime oma päeva täpselt õige aegselt ja hea teadmisega, et midagi selle riigi jaoks sai tehtud ja vast nad tunnevad end enne septembriõppust vähe kindlamalt. Väga tähtis oli ka see, et Eesti nimi on jälle tagasi INSARAG-i meeltes ja tegemistes.
Edasi läks puhkuse tähe all. Vedelesime välibasseini ääres ja mul õnnestus isegi 200 m ujuda. Ütleme nii, et pärast kahte nädalat lihasuretamist oli see saavutus omaette. Oma viimase õhtusöögi sõime väga stiilses restoranis. Arvestades seda viimase aja söömise rallit, siis võtsime tõesti väga tagasihoidlikult ette. Aegajalt esinesid ka kohalikud rahvatantsijad, kelle esinemise katkestas umbes 15 minutiks üleüldine voolikatkestus. Heameelega kirjuaks veel aga just praegu jooksis Saksamaa jalkakoondis väljakule. Elu jääb nüüd mõneks ajaks seisma.

Laps lauas

Hommik algas veidralt, meie autojuht kinkis mulle pudeli cha.cha´t. See oli pudeldatud kusagil mujal, kui tehases. Jook paistab selge ag aeks näe, kas seda ka proovida julgen.Täna sain siis lõpuks teada, miks m ategelikult siia tulin Asi sai selgeks pärast lõunat, kui esitasin ettekandeid INSARAG-ist, kokku ca. 3x60 min. Teha seda inglise keeles, see oli väsitav. Kuulajaid oli kokku 34 ja kõik väga erinevatest Gruusia instantsidest. Ilmselgelt oli näha, et osadele oli Tedi loeng igav ja osadele minu oma. Saime päeva õnnelikult õhtusse ja tuleb tunnistada, et suht hästi. Pärast koolituspäeva jäi aeg avedeleda hotelli välibasseini serval ja päevitada.
Olime kutsutud ka õhtusöögile, mille võõrustajaks kohaliku päästesüsteemi juht. Ted ütles enne ära sõitu hotellist, et midagi suurt on tulemas. Palusin jumalaid, et see elus entsüklopeedia seekord eksiks. Meie seiklus algas siksimisega Tbilisi tipptunni liikluses. Õnneks kandis meie auto spetsiaalnumbrimärke ja meile oli lubatud märksa rohkem, kui teistele. Suur ime meie jaoks oli see, et avariisse ei sattunud. Seda imet on tegelikult ennegi juhtunud. Õhtusöögileolid kutsutud nö. tähtsad mehed. Kõik käis Gruusia stiilis. Toost toosti otsa ja mis seal salata, ütlesin ka toosti. See oli selline, et kõik grusiinid lau ataga vaatasid mulle mõistvalt otsa ja noogutasid päid. Õhtu jook oli chacha. Toidukordasid toodi lauale selline hulk, et taldrikud olid teineteise peal. Itaallased ei tea ilmaski, mis on söömine. Õhtu lõppedes võisin maailmale öelda, et olen viina võtnud koos endise Gruusia kriminaalpolitsei juhiga. Tulles korra tagasi seltskonna juurde, siis väärib märkimist ka kaks USA rahvuskaardi meest, kes seltskonnas istusid - väga lahedad kujud. Nendega seoses meenus mulle mu enda koostöö rahvuskaardiga Islandil. Nukrus puges hinge, sest siis olid mu kõrval sellised kujud nagu Rax, Mäki, Lasso ja veel tölle, kellega koos oli kõik võimalik.

Tbilisi

Hommikuks oli imeilus tuledes linn kuhugi kadunud. Asemele oli tekkinud tüüpiline selle piirkonna pealinn. Natuke räpane, nats lagunenud majad ja väga tihe liiklus, millest kostus pidevat signaalitamist. Otsustasin osaleda ka NATO õppuse konverentsil, tõsi küll ainult selleks, et Ted´iga oma koolituse plaan läbi vaadata. Tuli lipsuga päev, mis oli päris raske taluda, sest juba hommikul lõõskas päike väga kuumalt. Konverents läks nagu kopeeritult, kõik oli täpselt samamoodi nagu iga aasta. Ohumärk oli aga see, et lõunaks oli kõik ühelpool, kuigi plaani järgi pidi üritus kestma tööpäeva lõpuni. Loodan väga, et see ei ole signaal NATO õppuse formaadi väsimisest ja kvaliteedi langusest.
Äkki tekkinud vaba ajaga ei osanudki nagu midagi peale hakata, käisime Paveliga söömas ja lobisesime niisama. Kella kolmest oli mul veel üks niiigaksjuhuks kohtumine Ted´iga ja ühe poolakaga, kes töötab NATO heaks. See oli tõesti pigem niisama istumine ja ühe õlle joomine. Teised läksid Tbilisit avastama. Jutud räägitud, seadsin ka sammud linna poole. Päris kesklinn on hotellist kaugel aga ümbruskond andis Tbilisist päris hea ülevaate. Tegemist on kummalise seguga madalatest ja suht kehva olemisega majadest ning kõrgetest raudbetoontornidest. Kogu see segadik tekitas taas huvi pildistamise vastu. See üllatas mind ennast ka, et üheltmaalt tundus, et polegi enam midagi pildistada. Nüüd õnneks on see tunne kadunud. Väike pettumus oli loomaaed, just jõudsin ka sinna. Tegemist oli suht väikesele alale kokku surutud loomaaia ja lõbustuspargi seguga. Ei teagi mida rohkem vaatasin, loomi või karusselle. Need viimased olid täpselt sellise disainiga nagu vanal heal nõuka ajal, tekkis tunne, justkui oleks mingis lastefilmis, mida vanasti näidati pühapäeva hommikuti kell 1105.
Õhtusöögilt tulles jäin vihma kätte. See, mis taevast alla tuli oli ikka väga muljet avaldav. Otse pähe vett ei saanud, sest istusin siis veel lauas. Küll aga ei pääsenud tagasi hotelli, sest tänavad olid muutunud suurteks märatsevateks jõgedeks. Uskumatu vesi.

Suund Gruusiale

See sõit sai tegelikult alguse veebruaris, kui Genfis tuli jutuks INSARAG/UNDAC Awarenesse kursus ja selle korraldamine Gruusias. Jutu sees sai mainitud, et Gruusia on Eesti välispoliitiline suurhuvi. See info tekitas küsimuse, et kas oleksin nõus  kursusel lektorina osalema, toetamaks suurmeistrit Ted´i. Tuleb tunnistada, et sellisele pakkumisele ei saa ei öelda, olin nõus ja sinna see jäigi. Kuna nimetatud kursus toetab NATO iga-aastast suurõppust, siis vahepeal hakkas tunduma, et nad teevad selle kursuse ise ära. Kevadel aga saabus Genfist väga ametlik kiri, kus paluti Eestil keegi Teder lähetada juunis Gruusiasse, nii see asi siis reaalsuseks sai. Natuke häirib, et kogu krempel lõpeb vahetult jaanipäeval aga õnneks saab ikkagi õigeks ajaks kodumaile tagasi. Lend läks üle Kiievi ja eelmisest mälestusest sellest lennuväljast ei olnud mitte just parimad. Kes on unustanud, võib lugeda siitsamast teosest paari aasta tagust Kasahhis käiku. Ajast, mil sündis kangepoeg Kristjanmr. Ukrainas maandudes paugatas lennuki uksel vastu tappev kuumus, väidetavalt varjus 32 kraadi. Karm ilm jalgpalli jaoks. Terminali sisse astudes oli koheselt selge, et siin hakkavad asjad käima omasoodu. Esimese hooga ei leidnud üles transiidi check-in´i lauda. Lõpuks tuli üks laiguline appi ja näitas öökapist nats suuremat töökohta ja küsis mu pardakaarti. Selle pidin saama just samast lauast. Muidugi olin valel teel, pardakaardi pidi mulle andma tüdruk, kes istub kohe ümber nurga. Leidsin Ukraina nuku üles ja siis selgus, et olen vales terminalis. Tüdruk helistas kuhugi ja mind pandi ühe hulluksminemise äärel oleva prantslannaga MB Sprinterisse, laiguline tuli kaasa. Sõit teise terminali ei läinud pikalt. Uste taga ootas prantslannat ja mind ca 10 laigulist, piirivalvurit, teenistuskoer ja vabatahtlikud, kes teenindasid jalkakülalisi. Väga viisakalt paluti istuda ja oodata. Prantsuse kodanik hakkas viisa asju ajama ja ma vaatasin, kuidas kumminuiadega zonglööritakse. Vahepeal haukus koer ja naersid tüdrukud. Natuke nagu tsirkus meeleolu oli. Sellistes olukordades olen hakanud märkama endas toimuvat muutust. Kõik meeled aeglustuvad ja tekib imelik leplikus, sest närvitsemine sellistel puhkudel ei aita. Prantslanna seda muidugi ei teadnud. Pärast pooletunnist molutamist küsiti viisakalt vene keeles, et kuhu ma teel olen. Vastasin, vastus juhatas mind teisele korrusele, kus oli väike ootesaal ja transiit check-in. Järgmine Ukraina nuku hõikas juba eemalt, et kas olete Teder. Kui kuulis, et olen küll, siis oli lausa lust kuulata, et ta juba ammu ootas mind. Küsis veel, et kas buss hilines. Ei hakanud talle ütlema, et istusin pool tunnikest allkorrusel ja vaatasin teenistuskoera ja õhus keerlevaid kumminuiasid. Turvakontrollis leiti mu kotist kaks mineraalveepudelit. Küsimuse peale, kuhu sa lendad, vastasin, et Tbilisisse. Vastus oli huvitav, öeldi, et selle lennu pead ühe pudeliga vastu küll ja teine võeti ära. Olin pääsenud terminali, ootama oma lendu Gruusiasse. Sujuvalt läks, tegemist oli Gruusia enda kompaniiga, mis alguses nats hirmutas aga ei olnud häda midagi. Meenutusena lennunduse ajaloost mõjus toit. Täpselt selline, mida Euroopas enam ei näe ega saa. Kusjuures kõik oli tasuta. Tbilisis maandumine oli pehme j aterminal paistis uus. Pärast passikontrolli olid esimesed, keda nägin, mehed, kes mulle vastu olid tulnud. Ilmselgelt organitest, sest ühel jooksis juhe kõrva. Sõbralikud kujud olid, aitasid mul pagasit oodata ja viisid hotelli ära. Esmamulje Tbilisist oli ilus, väga värviline j atuledes linn. Stiililt selline, et keskus on kindlasti hoopis midagi muud, kui äärelinnad. Presidendi palee oli igatahes vapustav.

Mõõdupuu

Hommikusöögil lõi pildi klaariks. Sellepärast siin hommikuti nii hädiselt süüaksegi, et nad söövad õhtul hilja ja hirm palju. Ainumas, mille suutsin alla neelata oli kaks tassi kohvi. Kõht oli lihtsalt liiga täis. Tagasitee läks ilma suuremate viperusteta, kuni Orbatello raudteejaamani. Seal selgus, et täpselt keset päeva on rongide liikumises auk ja ei mina ega ka Sjaak ei jõuaks kõige parema tahtmisejuures ka lennuki peale. Seda tunnet, mis esimese hooga mind valdas, ei olnud väga ammu tundnud. Saatsin hädasignaali ka Lucale ja alustasime alternatiivide otsimist.  Olukord oli umbes selline, nagu seisaks Türi raudteejaamas ja otsiks rongile alternatiivi pääsemaks kiiresti Tallinna. See võib õnnestuda aga 1 juhul 100-st. Orbatellos ei ole ka vastupidiselt Türile, mitte ühtegi veresugulast, kes kindlasti öö enda juures laseks ära magada, nagu seda on Türil. Töötavaid lahendusi jäi sõelale ainult üks – võtta takso ja sõita see viimane 140 km sellega. Arve oli muidugi mõtlema panev aga vähemalt mõtlesin neid mõtteid Rooma Fiumicinio lennujaamas. Hinges oli ka teadmine, et edasi on juba kõik lihtne ja kindlas kõneviisis räägitav. Mõeldes sellele, et kodus saab olla kõigest 4 päeva, siis tekitas lausa hirmu mõte, et oleks pidanud musta stsenaariumi korral veel ühe päeva Itaalias veetma. Vaikselt andsin endale ka lubaduse, et uurin edaspidi põhjalikumalt kõikvõimalikke sõiduplaane. Terminalis üritasin Vanale Iiale väga spetsiaalseid kõrvaklappe leida aga ei õnnestunud. See poiste soovide värk on nagu mingi eemalolemise ja kasvamise võrdluse mõõdupuu. Koos vanusega muutuvad ka soovid. Üks, mis on aga kindlamast kindlam – Legode kasutamine kompensatsiooniks ei lõpe vist enne 2022 aastat. Muidugi, kui mul on niikaua üldse jaksu ja viitsimist ilmas ringi kolada.  Kogu päevale pani punkti pagas, mis kaduma läks.

Kangelased surevad noorelt

Praktiline harjutuspäev. Kohe hommikul oli selge, et päike nalja ei mõista ja ei mõistnudki. Kogu harjutus oli ülesehitatud väga lihtsalt. Inimesed jagati neljastesse rühmadesse, mida sai kokku viis ja rotatsiooni põhimõttel hakati sündmuseid lahendama. Korraldusliku poole pealt peab tõdema, et itaallastel on talenti. Paari rollimängijaga ja juhuslikult leitud enam-vähem sobivate sündmuskohtadega suudeti kokku panna väga intensiivne päev. Sellist tööd tehes satud tahestahtmata kohtadesse, kuhu ka kohalikud harva satuvad. Giglio on megailus turismimagnet, kuid ka seal on olemas varjatud pool, mis ei näe just kõige parem välja. Just sellistes kohtades oligi au mütata. Sain ka väga täpselt teada, mida tähendab katastroofi järgse prügimurega tegelemine. See sai selgeks, kui pildistasin prügimäel prügi. Jamps oli selles, et kogu see kant kubises sisalikest, kes kõik kuhugi jooksid. Lohutasin ennast sellega, et maod ja sisalikud ei pidavat koos elama. Keemia harjutused ei olnud mingi raketiteadus, olin samas kohas, kus eelmiselgi päeval - baasteadmiste olemasolu on siin väga vajalik.  Simulatsioonid käisid seinast seina, alates reostunud jõgedest, lõpetades aktiivsete leketega tööstuses. Väga palju mängiti tundmatu aine peale, mis tekitas muidugi teemaga mitte kursis olevatele palju segadust. Kindlasti kleepus sellest kõigest palju külge ka sellist, mida saab kasutada Lilleküla väljasõidupiirkonnas aga võib olla ka kaugemal. Keemiaõnnetused ei ole naljaasi ja neisse tuleb suhtuda väga tõsiselt, sest muidu võib juhtuda midagi sellist, mida ette ei taha kujutadagi. Kursus lõppes päeva presentatsioonidega, mille esitamine ei tulnudki kõige halvemini välja.

Õhtusöök algas tavapärasel ajal – 2030. Paari päevaga harjub isegi ära hilise söömisega ja kõik tundus  korras olevat. Küll aga ei olnud laual tavapärast menüüd, ka  sellele ei pööratud erilist tähelepanu. Ja siis see algas. Toitu serveeriti küll taldrikutel, küll merekarpides. Siinkohal tulebki teha peatus asjaolul, et ma ei suuda süüa ei tigusid ega kaheksajalgasid. Olles aga sellisel saarel, siis nende osakaal toitudes on tuntav. Kõik õhtusöögid on olnud tulla valmis, et mõni tükk iminapast või tont teab, mis limukast taldrikusse sattunud poleks. Mina lõpetasin söömise pärast 7 käiku, milleks oli müürikellu suurune kala. Sama tegi ka Ismo, kes on ometi minust vähemalt peajagu pikem ja neljandiku võrra laiem. Professor Per sõi aga lõpuni, st ka kaheksandaks liha ja üheksandaks magustoitu. Vot selline on vaimujõud. Ahjaa, õhtusöök lõppes nats enne südaööd. Kõht oli nii täis, et lihtsalt pidin jalutama, sest muidu poleks magada saanud. Tuiasin mööda randa ja suureks õnneks, tuli ühe rannarestorani terrassil olevalt ekraanilt jalka kokkuvõte. Saksamaa võitis 2:1. Sain Luca käest ka teada, miks itaallased nii hilja ja palju söövad. See olevat parim viis inimesi koos hoida ja parim aeg rääkimiseks, kuna päevamuljed on kõigil meeles.

HAZMAT

Lõunaks oli selge, et lõpuks ometi saan olla õnnelik, et töötan tuletõrjes. Teemaks olid kemikaalid õnnetuses, väga madalal tasemel. Mulle ja sommidele oli asi ilma juhendmaterjalidetagi selge. Küll aga kõigile teistele oli teema justkui kosmosest. Päeva teine pool läks CostaConcordia õnnetuse tähe alla. Imesatama pani see, kuidasselline väike saar selle asja alguses väga adekvaatselt käitus. Pea kõik tuhatkond elanikku olid päästeoperatsiooni kaasatud. Itaalia oma tsiviilkaitsesüsteemiga on võimas maa ja vaatamata nende temperamendile saadi see asi siiski jooksma. Teooriale järgnes praktika, kus kogu seltskond pandi väikese laeva peale ja tehti tiir ümber külili lebava. Aukartustäratav ja kurb vaatepilt. Senimaani olen ainult kuulnud lugusid itaallaste hilistest ja pikkadest õhtusöökidest. Nüüd aga on pilt selge, see ongi nii. Õhtusöök algab meil tavaliselt ca. 2000 ja kestab sujuvalt pea südaööni. Toit on täitsa ok, kui välja arvata oliivid ja kõikvõimalikud molluskid, kes ennast osavalt toidu sisse peidavad. Vaatamata Vahemere vahetule lähedusel, ei suuda ma neid tegelasi süüa.

Costa Concordia

Hommik algas saarel suure uduga, nähtavus oli tõesti nulli lähedane. Seepärast jäi nägemata ka kogu saare ilu. Kursus toimub saare tipus olevas vanas keskaegses kindluses. Sõit käis läbi väga paksu udu. Ei tea, kas Giglio on tõesti nii kõrge, või tuleb Itaalias taevas väga maad ligi - ka kindlus oli pilvedesse mähkunud. Pilt läks selgemaks, kui astusime selle kivihiiglase väravast sisse, selline tunne oli, et sisenesime muuseumisse. Tegemist oli muinasjutulise keskkonnaga. Vastupidiselt meie kandis leiduvatele kindlustele, oli see ülitihedalt täis ehitatud maju. Ei kujuta ette, kuidas sealsed elanikud oma kodud üles leiavad, tänavad olid ilma igasuguse arusaadava süsteemita ja ca 1 m laiad. Kursus ise toimus kõrgeimal tasandil, vanas võlvsaalis.
Tuleb tunnistada, et kursuse valikul, ei olnud ma eksinud. Tegemist on väga huvitava, arusaadava ja kahjuks ka unustuses oleva teemaga. Kemikaalid ja praht katastroofi piirkonnas. Silma jäi üks asi, prügilektor rääkis ainult katastroofi poolt tekitatud prahist, kuid tegelikult lisavad ka kõik aitajad oma panuse hädas oleva maa prügisse uputamisel. Kujutage näiteks ette, kui suur plastiku hunnik tekib 1000 plastpudelist, millega saadeti joogivett. 1000 pudelit on healjuhul tonn vette, mis aga pole sellises olukorras isegi mitte tuntav number. UNDAC kursuste lahutamatu osa on praktilised harjutused, nii ka seekord.
Meie ruumist avanes hinge kinni võttev vaade Costa Concordiale, ilus aga samas ka väga kurb vaatepilt. Õhtuks oli päike jälle omal kohal ja ei jäänudki muud üle, kui minna plätusid ostma. Veelkord meelde tuletus, et enne sõitu tuleb ära teha kodutöö ja mitte eeldada, et kõikjal on jahe suvi.

Giglio saar Itaalias

Kolm kuud olin püsinud Eestimaa pinnal. Nüüd aga on see ilus aeg otsas ja tuleb maksta kõrget hinda, juunis saab mind kodukandis vähe olema. Esimese sõiduna täitsin imeliku lünga, olin esimest korda Itaalias. Sõidu eesmärk UNDAC kursus, teemaks katastroofide järel tekkiva prahi käitlemise korraldamine. Nagu juba mainitud, toimus kogu see üritus Itaalias ja saarel, millel nimeks Giglio. Saar sai tuntuks sellega, et reisilaev Costa Concordia, hullu kapteni juhtimisel, seal karile põrutas ja ühele küljele vajus. Lendamisest seekord kirjutamist ei ole, kõik läks nagu kellavärk. Roomas maandudes trehvasin kohe kolleege Norrast ja Portugalist ja seiklus Giglio saarele jõudmiseks võis alata. Juba ammu olen märganud, et esimene pilt uuest riigist jääb igaveseks meelde. Tuleb tunnistada, et rongi aknast jättis Itaalia jubeda mulje, andke andeks minu ebaviisakus aga kohati oli tunne, et olen Usbekis või Armeenias. Rong ise oli ka must ja räämas, niipalju siis muljest kultuurihällist. Kodus kaarti vaadates jäi mulje, et Giglio ei ole kaugel Roomast. Ei saanudki aru, kas oli rong aeglane või mina ei osanud kaarti lugeda aga sõit võttis kokku 3 h, seejärel jõudsime sadamasse, kus oli plaan praamile minna. Rongist maha astudes selgus, et pooled kursuslastest olid olnud samas rongis. Pea kõik olid tuttavad näod. Eriti hea meel oli näha soomlaseid (ja te lugesite õieti), sest teadsin neid mõlemaid ja ühega nendest olime lavastamas kunagi ammu pettust ühel EL õppusel. Teine asi, mis Itaaliast meelde sööbis oli see, et siltide ja viitadega ollakse kitsi. Panime kõik oma oskused mängu leidmaks piletimüügipunkti. Siis polnud kusagil laevade sõidugraafikut jne jne. Suure otsimise peale said aga asjad paika ja ees ootas 1,5 h ootamist. Istusime kogu kambaga ühte sadama kohvikusse ja tegime ühe külma õlle. Proovisin ka legendaarset Itaalia kohvi, millest jäi meelde ainult pesemata lusikas, mis anti suhkru segamiseks. Aeg läks õnneks kiiresti ja praam tuli ka õigeaegselt. Varsti oli kiilu all Vahemeri, ilus sinine ja hästi tuuline. Laevasõit kestis täpselt tund aega ja sadamasse sisenedes möödusime õnnetust Costa Concordiast väga lähedalt. Jääb arusaamatuks, mida seal kaptenisillas mõeldi või tehti, aga see hiiglaslik reisilaev on sõitnud praktiliselt kaldasse ja siis külili vajunud. Jube vaatepilt. Endamisi mõtlesin, et selline asi on ju võimalik ka Saaremaa süvasadamas ja kui selline asi peaks juhtuma, siis saab see olema õudusunenägu kogu meie päästesüsteemile.
Sadamas olid vastas mu kaks missioonisõpra: Luca ja David. Sekund hiljem olid ka habetunud musutused taaskord meeldetuletatud. Nende klemmide nägemine on alati puhas rõõm. Tuleb tunnistada, et Itaalia näitas nüüd hoopis teist nägu, see oli muinasjutuliselt ilus. Hotell, kus elama hakkame asus muinasjutu rannal, Vahemere lained loksumas sissepääsust 50 m kaugusel. Elu tundus jälle ilus. Edasi läks kohalikus stiilis. Õhtusöök, mis pidi algama kell 2000 algas 2200 aga oli midagi väga head ja suurt. Ei tea, kas see on meiesuguste hirm teadmatuse ees, millal jälle süüa saab aga kõik sõid vastu ööd nii, nagu oleks see viimane päev elada. Südaööks veeresime magama. Õhtusöögi ajal sain Albrechtilt teada uudiseid, mis meele väga mõrudaks muutsid.