Koostöö

Hommik algas sellega, et taevas polnud ühtki pilve ja päike oli kõrgel. Oli aimata lähenevat kuuma päeva. Hommikul läks ära ka meie UNDSS-i pealik Amjad. Ta suunati ... .Täna avas ka oma kontori meie naaber. Tulid hommikul siia ja jätsid endast igati hea mulje. Ootasime ühte küsimust ja siis see tuli - kas nad tohivad siin lõunat sööma hakata. Siinkohal tekkis kahe eri organisatsiooni vaheline rahaprobleem, söökla on ühtede aga süüa tahavad teised. Konsulteerisime Geiriga ja lubasime, et esimesel päeval, edasi vaatame toiduvarude pealt. Jutt jäi, et 5-6 inimest tuleb. Saime oma esimesed vitsad rahvusvahelises koostöös, lõunale tuli täpselt poole rohkem sööjaid, kui lubasime. Homsest nad siin enam ei söö ja ma vist ei osta nende jõulukaarte ka enam. Päev oli jällegi palav 35 kraadi varjus. Kogu selle aja, mil neid ridu kirjutan hingab mulle kõrva üks ülisõbralik laagrivalvur, kes tuli vaatama kuidas meil läheb. Ma vähemalt loodan, sest ma ei saa nende keelest aru. Igaljuhul on ta mu kõrval ja vaatab, kuidas trükin. Talle pole vist õpetatud, et üle õla lugemine pole viisakas aga ega ta vist aru ka ei saa, mis siin kirjas.

Pühapäev

Laagri juhtimine ei olegi väga raske. Eile õhtul tellisime Islamabadist laagrile toitu: kanu, poolikuid lambaid, juustu jne. Eks näe millal asjad siia jõuavad. Vast ei sure me enne nälga. Kui reedet loetakse siin natuke pühamaks päevaks, siis pühapäev on ikka tõeline puhkepäev. Tont sellest siin aru saab, mille järgi midagi otsustatakse. See annab tunda ka laagri elus, teisisõnu, meil on igav. Hommikul said kõik tööd tehtud ja midagi pole katki ka läinud. Sülitan siinkohal 3x üle õla. Märkasime sööklas istudes õudusega, et vaatame India filme juba teatava huviga. Keelest küll midagi aru ei saa aga sisu üle juba arutlesime. Tulime sealt kiiresti ära ja istusime oma kontorisse. Unistasime ka F1 vaatamisest aga siinse tv selgroogu ei murra. Filmid täis muusikat ja tantsu ja ei mingeid vormeleid. Istume nüüd ja ootame õhtust veepumpamist, siis on jälle natuke midagi teha. Täna oli kuum päev, varjus +35 kraadi.

Sõda

Üks kirp hammustas paar päeva tagasi UNDSS-i pealikut Amjadi. Kõige valem mees, keda hammustada, sellest tuli muidugi lärmi ja täna sisenesimegi otsustavate nägudega magamistelki, käes mürgiballoonid. Oli alanud sõda kirbu vastu, sest rohkem me nendest kuulnud ei ole. See oli ebavõrdne lahing aga loodetavasti me selle teemaga rohkem kokku ei puutu. Küll aga hakkab ennast aina rohkem ja rohkem tunda andma puhkenud sõda Liibanonis. Batagramis on juba teist päeva tänavatel demonstratsioonid. Meil kehtis täna ka liikumise keeld. Hommikusel veepumpamisel oli Ennul ka võimalus 3 lipuga demonstranti päris lähedalt näha. Tänasel päeval läks lisaks oma töödele, veel energiat UNICEF-i telgi remondiks. Sellel oli üks õhukaar rebenenud, meie alustatu viisid lõpuni kohalikud kummiparandajad. Eks näe. Lõpuks saime alustada ka õhutemperatuuri mõõtmist. Leidsime ühe patarei ja nüüd võime öelda, et päeval on siin ca. +32 ja üles.

Asjad käivad alla

Öösel aeti meid vooditest välja, WHO peakontoris oli olnud kõva elektrilühis. Käisime vaatasime asja üle ja otsustasime nendega tegeleda hommikul. Ärkasime nagu alati ja alustasime igapäeva töödega. Saime ka UNDSS-st m@ili, mis keelab Batagramis liikumise täna 1300-1600, siis peaks toimuma siin meeleavaldus Liibanonis toimuva vastu. Meil on nagu kiuste kütus otsas ja üritame seda hankida enne mäsu. Võime ka uhkust tunda, et täidame siin PA esmaprioriteeti - preventatsioon. Enn seletas ühele laagri valvurile, kes küsis suitsuanduri kohta, et mis see on, pikalt ja laialt anduri kohast meie elus. Jätkuvalt on meil huvi õhutemperatuuri mõõtmise vastu aga termomeetril ei ole ikka veel patareid. Inimene on leidlik, järsku meenus Ennule, et suitsuanduritest on meile veel lisa kasu, neis on samad patakad, mida me Pakistanist leida ei suuda. Otsustasime ühe anduri ohvriks tuua, kuid teatavasti on preventatiivsel tööl suur jõud - suitsuandurid olid kõik B-telgist kadunud (loe: varastatud). Nüüd ei ole meil ei andureid ega patareisid on vaid "uhke tunne", et vähemalt üheski mudast majas on suitsuandur. Vaatasime ka WHO lühise üle, nad lubasid hankida uued lülitid ja meie need paika panna. Paar päeva tagasi maksime mingile mehele 6000 ruupiat, kes sättis väheke meie SAT-TV kanaleid. Nüüd on kõik inglise ja saksa keelne läinud. Küll aga on olemas Al-Jazeera ja loendamatu hulk India kanaleid, kus võib näha filme, stiilis "Dzungli kuningas" ja kuulata laulmas India naisi, kellel on nina pesulõksuga kinni vajutatud. Päev oli rahulik, õhtul aga hakkas jant pihta. Kõigepealt kaevasime ringi vihmaveekraave, sest osa vett voolas lihtsalt naabermajja ja õhtul oli jälle probleeme WHO majade elektriga. Aga kõik sai korda.

2 nädalat möödas

Istume laagris ja vahime sadavat vihma. Ümbruskonna mäed on kuhugile ära kadunud ja asendunud vihmapilvedega. Olli, kes on meie õnneks elektriku taustaga, toimetab powerboxide kallal ja meist selles kõiges suurt tolku ei ole. Kaks nädalat on Pakistani saabumisest möödas ja hetkel tundub, et aeg on läinud kiiresti. Asi, mis siin veel kiiresti käib on ilmamuutus. Järsku sai vihm otsa ja päike on jälle väljas. Täna hakkame ka kohalikele töötajatele palkasid maksma, nad on küll kõik vanad olijad aga ikka tundub, et nad tahavad sind petta, mõeldes välja mingeid oma rahaskeeme. Raha meil õnneks on ja palgad saavad ka makstud. Olli jamab WHO kontori elektriga. UNICEF toimetab oma telkidega ja tundub, et varsti on nende kontor valmis. Varsti ei ole siin aga sama tähendusega, mis Eestis.
Õhtul oli väike maavärin, kontor korra hüppas ja kõik. Ollil on täna nimepäev ja nüüd istume oma pisikeses kontoris ja joome kohaliku õlut. Tähtpäevadel on kodust eemal olles kuidagi teistmoodi tähendus.

Käsitöö

Täiesti tavaline laagri päev. Näitasime oma uuele kolleegile kõik vajaliku ära ja nüüd oleme niisama. Tänasega lõppes ka WFP inventuur meie laagris, loeti varad üle ja mindi minema. Meie ülesandeks oli öelda tere, avada uksi ja öelda head aega. Ilm on taas viletsamaks muutunud, päeval tuli tugevalt vihma ja nüüd on hästi soe ja hästi niiske. Olli leidis internetist Pakistani ilmateate ja seal lubatakse järgnevateks päevadeks 42 kraadi plussi. Õhtul tuli ka natukene lisatööd WHO palus abi ühe kaabliühendamisel. UNICEF-i telgis askeldasid täna puussepad, nüüd on neil puidust korpusega elektrikilbid-käsitöö.
Õhtul oli koosolek, mille organiseeris UNDSS, esindatud olid kõikide kohalviibivate organisatsioonide esindajad. Veerand koosolekut oli informatiivne, edasi aga hakati arutama, kuidas järgmist koosolekut korraldada. Suurte organisatsioonide esindajad oskavad koosolekuid pidada, kui ÜRO-s asjad tõesti niimoodi liiguvad, siis see maailm ei saagi kunagi päästetud. Jube jahumine. Mõned tähtsamad momendid: eile röövisid relvastatud 3 meest WHO maasturi, inimesed kannatada ei saanud; Pakistanis on tugevad vihmad ja seega on antud mägedes maalihete hoiatus, see on päris tõsine probleem siin. Islamabadis on kuulu järgi lausa vihmaveest tekkinud üleujutus.

Uus tööots

Eile õhtul saime oma kraesse kogu Batagrami laagri haldamise. Tänasest oleme Ennuga siin nii managerid kui ka töölised. Geir läheb Norrasse IHP nõupidamisele ja ta jättis kogu krempli meile. Esimene palgamaksmine pesumajamehele läks hästi. Lõuna paiku peaks saabuma meile täiendust Olli näol, kes tuleb siia Soomest. Ilm on muutunud siin väga pilviseks ja Pakistanis on tugevad vihmad. Islamabadis ujutas vihm üle ka IHP maja, Muzzafarabadi ja Baghi piirkondades on maalihked nõudnud kümneid inimohvreid. Ilma poolelt võtan sõnad tagasi, päike on jälle seal, kus alati ja esimesel T-särgil läksid varukad. Tänane päev oli imelik, mitte midagi ei läinud katki, istusime ja tundsime ennast manageridena. Olli saabus õhtul, igati tip-top tegelane ja meie üritame teda laagrieluga kurssi viia. Suurem töö lükkub aga homsesse. Õhtul on pidulikum õhtusöök Remi auks, sest tema pääseb homme koju.

Kanep

Seda kasvab siin kõikjal: kraavides, teede äärtes, puude vahel, majade taga jne. Taimed vohavad tõesti kõikjal ja on täiskasvanud inimese kõrgused. Ei mingeid salakasvuhooneid, kõik on täiesti avalik. Ainult nende korjamine ei ole avalik, räägitakse, et isegi keelatud. Kuigi suur hulk mehi suitsetab ja närib midagi. Kujutan ette, kuidas kapo mehed siin vikatitega ringi jookseks. Meie laagrielus kulgeb kõik endiselt. Täna oli niipalju uut, et oli kommunikatsiooni koolitus. Õppisime raadiosidekorda ja raadiojaamade käsitlemist-ei midagi uut. Raadioside teeb siin keeruliseks kohalike aktsent, kui tahta sellest aimu saada, tuleb vaadata multifilmi Simpsonid, seal on üks tegelane Apu ja kujutada teda rääkimas ragisevasse raadiojaama.

Malaaria

Ilmad on siin soojad ja niisked. Üritame mõõta õhutemperatuuri aga termomeetril sai patarei tühjaks. Saatsime oma abilise Aftabi linnast uue pataka järele. Ei läinudki palju aega kui uus punane patarei kohal oli. Pistsime selle termomeetrisse ja see oli ka tühi. Mõõtmised lükkusid edasi. Riided on kogu aeg märjad ja ihu küljes kinni, paar liigutust ja vesi niriseb nina otsast. Kõik tingimused igasugu halbade haiguste tekkeks ja levikuks oleks nagu täidetud. Täna tuligi WHO mees, kaenlas suur purk tablette, meie juurde ja nüüd võtamegi malaaria vastast rohtu-2 korda nädalas. Tööde poolest ei erinenud tänane päev mitte millegi poolest eelmistest. Tankisime, parandasime, leiutasime jne. Edusammuks võib pidada seda, et sain internetis kätte oma venna, kes hakkab siia lisama pilte, alustasime projektiga Pakistan-Luksemburg-minu blogi.

Tavaline päev

Hommik algas jälle halva üllatusega. Suur magamistelk, mis kannab nimetust B, oli öösel osaliselt sisse langenud. Enne hommikukohvi saime kõvasti õhku telgi kaarte sisse tagasi pumbata. Eilse päeva jätkuna hakkame hooldama oma peageneraatorit, on väikesed hirmud. Õnneks läks elektrivoolu ümberlülitamine edukalt ja teine generaator käivitus tõrgeteta. Hommikuse veepumpamise juures tekkis kah kummaline olukord. Tavaline on, et inimesed käivad samal ajal meie pumbast vett ämbritesse võtmas, kui meie laagri mahuteid täidame. Nii tänagi aga ühtakki märkasin, et tulevad inimesed, kes ennast pumba kraani all pesema hakkavad. Nägu, käed, jalad siis joovad, tänavad ja lähevad minema. Kõik tore aga ühtäkki tekkis sinna pesijatest järjekord. Laagri mahutid said muidugi täis aga mina jätkasin lahkelt inimestele pesuvee jagamist. Ei julgenud pumpa seisma ka jätta, pärast vihastavad veel. Õnneks tekkis pesijate tulekus paus ja sain sealt tulema. UNICEF on lõpuks oma telgid üles saanud ja täna saabus nende generaator. Käima see muidugi ei läinud, sest aku oli kaasapakituna pappkarbis. Läksime seda testima ja siis avastasime, et akus ei ole vett. Nüüd otsivad nad akule vett. Elu on raske. Keset päeva lakkas töötamast generaator, mis annab voolu telkide kliimaseadmetele, ilmselt ülekuumenemine, sest ilm on ikka väga kuum. Jama kui palju aga Ennule tuli geniaalne idee, kuidas see aparaat tööle saada, toimis ja kliimaseadmed töötavad jälle.
Päev lõppes täpselt nii nagu algas, pumpasime B telki aga nüüd enne õhtusööki.

Reede

Reede on siinkandis püha päev, koguelu seiskub kusagil keskpäeval. Käiakse mosees ja ollakse niisama. See on umbes sama nagu meil nädalavahetus. Meie reede algas aga väga hoogsalt, sest avastasin hommikul kell kuus, et kogu laagri veetagavara oli läbi ühe lahti tulnud vooliku kusagile maasisse kadunud. Ajasin Ennu kiiresti voodist välja ja asja kallale, sest laagri elanikud ärkavad kusagil seitsmest. Enn hakkas voolikuid ühendama ja mina jooksin vett pumpama. Imelikul kombel ei tekkinud jamade ahelat ja pump läks ilusti käima. See mootori jorin kõlas üle poole, alles tukkuva Batagrami ja kujutasin ette, kuidas kohalikud mind hetkel vihkavad. Lõppes aga kõik õnnelikult, kui välja arvata see, et Enn natuke (loe: päris) märjaks sai, sest ta avas mingi surveall oleva vooliku.
Täna tegime oma laagris vähe tööd. Meid viidi autoga hoopis Batagramist ca. 40 minuti kaugusele WFP lattu, ühte generaatorit hooldama. Saime oma asjadega kiirelt valmis aga ..., see generaator ei läinud käima. Hakkasime siis otsima, et milles asi. Loogika ütles, et õhk on süsteemis. Jändasime ja jändasime aga ei miskit, lõpuks kogunes meie ümber hea hulk autojuhte, kes oma koormaid ootasid. Seekord oli kohalikest meestest palju abi. Ühiste jõududega avastati, et generaatori kütuses on palju vett ja veega teatavasti on võimatu mootorit käivitada. WFP hakkas mõtlema, mis edasi saab, meie Ennuga tulime tagasi oma laagrisse, sõime ja magasime. Tegemist on ikkagi reedega ja liigselt ei tohi sel päeval pingutada.

1 nädal möödas

Täna saab siis läbi 1 nädal. Oleme hästi sisse elanud ja ennast käima jooksnud. Laagri elul pole väga vigagi. Elame telgis, milles on kokku kuus magamiskabiini, see annab väga hea privaatruumi. Kabiin on ca. 4-5 ruutu, selles on voodi, üks kast ja kastist tehtud kapp. Kõik laagri külaslised elavad samasugustes. Pesta saab ennast dussi all, ainuke jama on see, et sooja vett teeb hetkel päike. Enn maadleb taas soojaveesüsteemi remondiga. Söökla on samuti telgis ja toidu serveerimine ei jää alla ühelegi restoranile. See on uskumatu, kui hästi siin süüa saab. Meil on kasutada ka pesumaja, kus töötab üks väga tubli mees, kes meie asju peseb ja triigib. Nüüd on meil kapis isegi sokid triigitud. Telekat vaatame üle satelliidi, väga populaarne on Indus TV aga ingliskeelseid kanaleid on ka piisavalt.
Meie ülesandeks on kogu selle süsteemi tõrgeteta üleval hoidmine. Pumpame ja puhastame vett, veame ja tangime kütust, parandame asju, töötame külaliste hotelli retseptsioonis jne.
UNICEF sai oma telgid kah püsti, nagu kartsime ei olnud neil sellest suurt aimu. Meie muidugi jagasime neile lahkesti tarkuseid-olime siin ju eelmisel korral telgiinsenerid.

Luba

Eile õhtul saabus Geir Islamabadist ja andis tagasi meile meie passid. Sinna oli tekkinud tempel, mis annab mulle õiguse osta Pakistanis alkoholi. Ei osanud ei rõõmustada ega kurvastada, tekkis ainult küsimus, miks see luba passi löödi. Siinkohal olen tänulik Eesti poliitikutele ja muidu ametnikele, kes meid EuroopaLiitu aitasid ja ID kaardiga reisimise välja mõtlesid. Kujutan ette, millise näoga ma kusagil Frankfurdi lennujaamas kivist näoga piirivalvurile seletan kõikide nende imelike riikide viisade olemasolu ja siis muidugi veel selle loa päritolu.
Täna hommikul läksid Taavi ja Romka koju, meie Ennuga aga jäime siia. Kohe hommikul istusime nõupidamiste laua taha koos UNICEF-i inimestega, sest teemaks on meielaagri saatus. WFP tahab seda igaljuhul sulgeda ja UNICEF lahti hoida. Hakkasime vaikselt planeerima kogu ürituse üleandmist neile. Start on igatahes vaevaline, öösel sadanud vihm uputas nende kortsus telgi totaalselt. Esialgsete plaanide kohaselt on nende kontor püsti 10 päevaga. Meie teeme laagris oma igapäeva toimetamisi. Temperatuur langeb siin alla 30 kusagil õhtul seitsmest, sest siis hakkab päike loojuma. Ahjaa, UNICEF-i telgi vaiadest pole ei kippu ega kõppu.

Paide-Türi Rahvajooks

Just sellise refrääniga laulu kuulsime eile R2-st, see tundus ja kõlas kuidagi eriti tobedalt siin kauges Pakistanis. Tänast päeva alustame UNICEF-i kontori vastuvõtmise vaimus. Neil tekkisid mingid probleemid oma senise kontori üürimisega. Loeme vabu magamiskabiine ja Enn üritab tööle saada veesoojendajat, sest hetkel soojendab vett ainult päike. Veega on siin üldse huvitavad lood, meil on laagris mahutid, kuhu igapäev puhastatud vett pumpame. Selle vee võtame ühest hiigelsuurest (45 000l) mahutist, mida omakorda täidame kohalikust veevõrgust. Vesi on siin hinnas ja alatasa kipuvad kohalikud seda veekraani kinni keerama, hoidmaks oma trassis survet. See kraan on aga laagrist parasjagu kaugel ja sinna marssimine ja kraani taasavamine on jube tüütu. Teinekord on nii, et avame kraani ja kui mahuti ja pumpade juurde jõuame on keegi selle juba kinni keeranud. Igaljuhul on siin tegemist kraaniga, mida meie ei sulge, ainult avame. UNICEF-i kontori telgid saabusid ja muidugi ei olnud neil kaasas tugivaiasid. Pool päeva nad üritasid neid leida aga tulemuseks on see, et vist homme need jõuavad ka kohale. Nüüd on meil UNICEF-i kortsus telk keset laagrit.
Taavi ja Romka pakivad asju, neil on homme koju minek. Meie Ennuga sellele veel ei mõtle. Natuke vara veel.

Madu

Tänane hommik algas sellega, et kokk Saeed püüdis laagrist kinni mao. See oli ca. 20 cm pikkune mao poeg. Küsisin tema mürgisuse kohta ja vastuseks tuli - very. Koheselt kadus usaldus kasside vastu, kes meil siin ringi jooksevad ja väidetavalt madusid eemale peletavad. Hiljem tuli sellest maost veel korra juttu, see poeg on täiskasvanuna ca. 1,5 m. Sellist kasvu aga ei saavuta ta kunagi, sest ta löödi lihtsalt maha ja maeti sinna samasse. Kohalike jutu järgi on väga tähtis pärast mao tapmist ta maha matta, sest teised maod võivad seda näha ja tulla kätte maksma.
Tänasega algasid meie jaoks esimesed laagritööd. Vee pumpamine, veefiltri remont ja kütuse toomine. Me tangime korraga ca. 800l. Kõik tegemised toimusid lõõskava päikese all ja palavus muutis kõik tegemised mõnevõrra raskemaks. Käisin Taavi ja Romkaga Batagramis ka väikesel poereisil, aastaga ei ole palju muutunud, enamus poed olid sama kohapeal ja müüdi samu asju. Batagram on endiselt väga elav, liikuv ja räpane linnake.

Allai

Elu laagris algas ebatöiselt. Hommikul alustasime väljasõiduga Allai orgu. Pildil on Induse jõgi. See kant oli tuttav juba eelmisest korrast, kuigi ise sinna ei sattunud, räägiti Allaist, kui ühest hullusti kannatada saanud piirkonnast. Kuna teed sinna kanti olid purunenud, ei jõudnud ka abi sinna õigeaegselt. Igatahes oli sõidu taust piisavalt huvitav, et see kaasa teha. Ma olen Pakistanis rännanud saapalaiusel rajal, ühelpool järsak, teisel kaljusein. Nüüd võin öelda, et olen sõitnud autolaiusel ja kahesuunalisel mägiteel, ühelpool kuristik, teisel kaljusein. Mäed ise olid muidugi lummavalt ilusad, kuid valdav enamus majapidamisi olid telkides. Kõikjal telgid ja varsti saab maavärinast aasta ja varsti tuleb Pakistanis jälle talv. Hinnanguliselt on inimesed suutnud aastaga koristada oma varisenud maja rusud ja kolida elama telkidesse. See on ka kõik. Lisaks on korrastatud teed, mis olid blokeeritud või purunenud.

Otsides Banas sobivat pikniku pidamise kohta sattusime juhuslikult ühe küla keskusesse. Meid tabas ääretult soe vastuvõtt ja me pidime istuma tähtsate meestega (pildil) vestlusringi. Muidu me sealt minema ei saanud, kui lubasime pärast oma lõunasööki kindlasti nendega ka teed juua, see on siin väga tähtis tegevus ja ei ütlemine võib olla solvav. Nendel inimestel oli esimeseks mureks, et me ei peaks neid terroristideks, lisaks kuulsime nende lugusid maavärinast ja sellele järgnenud olukorrast. Üks arst rääkis, et abi jõudis nendeni ca. 60 päeva hiljem, ta ise üritas inimesi aidata igal moel, meisterdades puukastidest lahaseid. Meid külvati üle tänusõnadega, et toetasime ja toetame Pakistani ning nüüd oleme Allai orgu alati teretulnud ka ilma eskordita (meil oli nimelt politsei eskort kaasas, kuna ÜRO turvanõuded käsivad). Omamoodi liigutav lugu.
Õhtul oli pidulik söömine lahkuva vahetuse (Romka, Taavi ja Vesa) ja saabunud vahetuse (Enn ja Gert) auks. Samuti jõudis meieni uudis, et Eesti on palunud rahvusvahelist abi metsatulekahjude kustutamiseks.

Batagram

Start hommikul 0630 ÜRO maasturiga Batagrami poole. Reis oli eelmisest korrast tuttav. Võrreldes maavärina järgse olukorraga oli liiklus natuke rahulikum aga tõesti natuke. Kogu matk kestis ca. 6 tundi, mille sisse mahtus üks tee joomine kohalikus teetoas, paar avariiohtlikku olukorda ja olimegi Batagramis kohal. Taaskord leidis kinnitust, et kasuta kohalikku autojuhti ja pane turvavöö kinni. Oleks ise roolis olnud, siis poleks me ilmselt iialgi kohale jõudnud.
Kohtumine Romka ja Taaviga oli päris tore. Saime tuttavaks ka teiste laagri töötajatega ja nägime oma teamleaderit Geiri. Ilm on siin Batagramis täna kuum, päike kõrvetab. Päras lõunasööki tutvusime Ennuga ka meid eesootavate töödega. Need on kõik väga tehnilist laadi aga kindlasti mitte väga keerulised. Tegime ka kiire ekskursiooni vanale laagriplatsile, ürian hiljem siia ka mõne pildi üles saada. Igaljuhul on siin väga palju muutunud.

Pakistan

Nüüd see siis algas. Startisime Ennuga varahommikul Tallinnast Inglismaa poole, et võtta sealt suund Batagrami, see asub Pakistanis. Hakkame seal tööle ÜRO heaks läbi IHP ühes 4-st abiorganisatsioonide töötajatele mõeldud laagris, kohale peaksime jääma kuni augusti lõpuni. Lend ja sõit läks väga hästi ja nüüd ootame oma lendu Islamabadi suunal. Hetkel on juba selline opakaks reisimise tunne ja ees ootab vist 6 tundi lennukit. Check in-is nägime ka oma reisikaaslaseid ja oleme ilmselt ühed heledamad. Muidu on koik OK! Lennukiks on Boeing 747 ja me lendame päris tükk aega, ajaarvamine on pikast ärkvelolekust ja kella keeramisest täielikult sassis. British Airwaysi kiituseks sai lennukis hästi süüa ja telekat vahtida. Kuna lendasime kogu öö, siis magamisega oli tiba probleeme, kuna puudus mugav asend.
Islamabadi maandusime 14.07 varahommikul. Lennuki aknast tundus ilm olevat selline pilves ja jahedama poolne, kuid lennuki uksel tekkis tunne, et astusime kasvuhoonesse, väga soe ja üli niiske, olime sekundiga higised nagu saunalaval. Piiriületus läks ladusalt ja pagas jõudis ka kohale. Vastu võttis meid WFP töötaja Munir, kes viis meid IHP majja, kus ootas meid rootslane Örjen. Pärast kiiret tutvumist sõitsime ÜRO kontorisse (Saudi Paki Tower), kus tehti meist ID kaardi jaoks pilt ja pidi toimuma turvabrief. See toimus alles kell 1500 ja siinkohal kukkus kokku meie plaan õhtuks Batagrami jõuda. See eest saime päeval 2 tundi magada ja ausaltöelda, see mõjus hästi, sest reisiväsimus tahtis tappa. Turvabrief oli kiire ja konkreetne, saime kätte oma ID kaardid ja hakkasime hommikut ootama.

Tööreis

Täna olin Soomes. Tuleb tunnistada, et midagi tarka selle asja kohta öelda ei ole. Ainult väike treff Karkilas ja kiirelt koju tagasi.

Tagasi Eestis

Kõik head asjad saavad kunagi otsa. Oleme eluga tagasi Eestis ja pisikene puhkus Luksemburgis sai läbi.

Luxembourg

Puhkus jätkub Luxembourgis. Kes veel ei tea, Luksemburg on riik ja Luxembourg on selle riigi pealinn. Võtsime suuna vanalinnale, kuna tegemist oli pühapäevaga, siis oli linn väga vaikne. Imestama pani vanaaja luxembourglaste oskus ja visadus kaevata vana kindluse alla selgesse kivisse kasematid. Tegelikult on imetlusväärne ka sealsete inimeste oskus ehitada hiiglaslikke sildasid. Muidu on Luxembourg täiesti tavaline Kesk - Euroopa linn.
Päeva järgmine osa oli natuke tõsisem. Külastasime II maailmasõja järgseid Saksa ja USA armee hukkunud sõdurite haudasid.

Ca 10900 sakslast ja











ca 5000 ameeriklast.
Edasi liikusime Saksamaale Trieri linna, kus tegime väikese õhtusöögi ja tuiasime niisama ringi. Trier on väga vana linn ja mingi ime läbi on seal säilinud vanade roomlaste poolt rajatud linnavärav - Porta Nigra.
Päev lõppes kehvasti, Prantsusmaa ei saanudki maailmameistriks.

Hea päev

Alustasime päeva ebatavaliselt kaua magamisega - puhkusele täiesti iseloomulik. Siis algas planeeritud liikumine, õnneks oli vennas programmi peale mõelnud ja seega jäi ära arutelu stiilis, mis me nüüd tegema hakkame. Esimeseks võtsime suuna poodi ja ostsime asju, mida läheb kuumal päeval vaja-näiteks mineraalvett. Luksemburgis on vahemaad väikesed. Luxembourgist on vist autoga igale poole 20 minutit. Sellisel kaugusel oli ka meie esimene peatuspaik, Diekirch. Linnake, kus on haruldase kollektsiooniga sõjaajaloo muuseum. Siin sai mulle selgeks, miks Euroopa mõistab II maailmasõda ja seal osalejaid just nimelt nii. Meie, eestlased, oleme harjunud, et jutt käib sakslastest ja venelastest, kes sõdisid. Viimasel ajal on hakatud aga rääkima sõjast, mis toimus teatud faasis Eesti pinnal ja kus suur roll oli punaarmeel ja nendele vastusõdinud eestlastel, kellega koos olid ka Saksa sõdurid. Siin aga oli ekspositsioon luksemburglastele täiesti võõrastest, kes siin sõdisid ja võõrasteks olid sakslased ja ameeriklased. Kohalike jaoks täiesti võõras sõda. Neil läks hästi, sest vabastajad läksid koju tagasi, mitte nagu meil siin Eestis juhtus. Euroopa ei hakka meid selles teemas kunagi mõistma.
Pärast väga head õlut Diekirchis sõitsime edasi Remichisse Wellensteinis asuvasse veinikeldrisse. Sealt ostetud veinidega korraldasime Moseli jõe kaldal väikese pikniku. Ilm oli ilus. Päeva eelviimaseks ürituseks jäi tõus viinamarjamäe otsa Wormeldange`is. See oli hingematvalt ilus vaatepilt. Päeva viimane asi oli muidugi jalgpall, Saksamaa võitis 3-1 Portugali ja see on põhjus, miks olla eluga rahul ja juua natuke kohalikku valget veini.

TLL-FRA-LUKSEMBURG

07.07 sai reaalsuseks 2 aastat planeeritud reis, jõudsin oma "pesakonnaga" Luksemburgi, külla Reginale ja Klenile. Esimene päev sõidust oli tüüpiline: pool aega lennukis ja teine pool autos. Alustasime Tallinnast lennukiga Frankfurt Maini ja sealt autoga Luksemburgi poole. Täiesti tüüpiline saabumine: kõhud tühjad, väsinud, seljad kanged ja tagumikud ära istutud. Pärast öösööki ja külma vahuveini kukuti lihtsalt ära.