0700

Lahkume Batagramist, meie töö on tehtud. Ärkamine pärast 2 tunnilist magamist oli jube aga sõitma tuleb ju hakata. Zia oli super autojuht, ta tegi kiiret sõitu ja olime lõunaks Islamabadis, isegi Geir oli üllatunud meie kiirest liikumisest. Istusime IHP maja vastas olevasse restorani ja sõime koos lõunasöögi - meie viimase ühise. Geir, Zia, Lars, Enn ja mina-meeleolu oli nagu oli. Siis oli lahkumise hetk käes, kõvad kallistused ja takecare´id. Mul ei lähe iial meelest Zia viimased sõnad: please forgive me my mistakes! Nii oskab ainult tema öelda ja ma ei näe teda ilmselt enam kunagi. Küll aga on mul muslimist sõber, kes minu eest palvetab, seda on hea teada. Geiri pärast eriti ei muretse, sest Norra on nii lähedal, et teda näeme veel kindlasti. Zia ja Geir läksid kiirelt tagasi Batagrami ja meie Ennuga jäime Islamabadi. Tolgendasime siin 2 päeva. Ostsime igasugu asju: piraattarkvara, raamatuid, dvd-sid jne. Käisime isegi loomaaias aga sealne kollektsioon oli puruvaene. Islamabadi saabusid ka Stein ja Camilla Baghist, lendame nendega koos Londonisse. Sain Geirilt veel viimase sms-i laagrist ja see kõlas: then we´re back in Batagram. Crane still here, all containers in camp! Last one is being unloaded now. Radioroom antenna broken by crane!
Nende sõnadega ma lõpetan, sest need iseloomustavad seda kauget maad - Pakistani.

Viimane päev

Enne siia tulekut tundus, see eesootav 7 nädalt on väga pikk aeg. Nüüd aga on teistpidi, see aeg siin on läinud kiiresti. Meie viimane päev siin laagris on käes. Ootame oma kraanat ja konteinerveokeid. Tegelikult on imelik sellest juba kirjutada aga meil on ikka samad probleemid. Siin väike ülevaade Pakistani ajaarvamisest. Meile lubati autod hommikul kell 0800, tegime pakkumised, et kui kl 1200 tulevad on hästi. Kell 1600 saabus teade, et sõjaväe kraana jõuab siia ca. 1930. Kusjuures jõudiski. Nüüd on olukord, kus meil on konteinerid ja kraana aga pole autosid, mille peale konte tõsta. Söötsime sõduritel kõhud täis ja panime nad meie telki magama. Istusime viimasel õhtul koos meie kokkade ja Ziaga, jätsime jumalaga, sest pole kindel. et kunagi veel kohtume. 7 nädalat on piisavalt pikk aeg, et teineteisega harjuda ja lahkumine kurva võitu on. Kusagil kl 2200 saabusid meile kaks veoautot. Hilinemine on kohutav aga kohalikke see ei sega, hakkame aga täislaaditud konteinereid tõstma. Ajasime kraanamehe voodist välja ja hakkasime koormat laadima. Suure mürina ja kangutamise saatel saime esimese konteineri auto peale 0230. Tundub, et enam ei ole mõtet magama minna, sest peame kl 0600 hakkama Islamabadi poole sõitma. Loodame, et Zia peab vastu, sest ta on ju meie autojuht aga selle asemel, et puhata on ta väga hasartselt laadimistöödel abiks. Lõpetasime tööd ca. 0400 ja kukkusime surmväsinult voodisse, isegi ei mäleta, kui kaua seda kraanat olime oodanud. igaljuhul kaks esimest merekonteinerit pakitud asjadega läksid lõpuks teel.

Esmaspäev

Alates tänasest on meie meeskond väiksem, Olli läks koju. See rahvusvaheline elu on täis kohtumisi ja hüvasti jätte. Ühes aga oleme kindlad, iial ära ütle iial. Küll me kusagil jälle kohtume. Geir läks ka Islamabadi ja oleme Ennuga jälle kahekesi. Toimetasime oma asjad ja hakkasime kokku panema pumba süsteemi, peldikute mahutite puhastamiseks. Maa, kus meie laager asub on eraomand ja nüüd tuleb see tagastada. Loomulikult ei taha keegi endale mingit pasaladu. Idee selles, et mahutid tühjemaks tõmmata ja muda täis ajada. Pump on meil olemas, ainult voolik on puudu. Kohe meenus meie voolikuliin jõe ääres. Otsustasime sealt ühe vooliku võtta. Marssisime jõe äärde ja saime teada, et kogu voolikuliin on ära varastatud. Ots ringi ja laagrisse tagasi. Kasutasime väiksema diameetriga voolikuid ja nüüd on süsteem koos. Loodame, et ka töötab. See voolikliini vargus nagu väga ei häirinud, pigem tundus isegi loomulik. Ilmselt oleme omaks võtnud siinse mentaliteedi ja oleme muutumas samasugusteks. Päeval käisime ka pildistamas siinse ehituskultuuri näidiseid.
Nüüd on meil olemas hea pildimaterjal erinevate hoonetüüpide konstruktsioonidest. Seda infot on kindlasti hädasti vaja SAR rühma töös, sest see aitab paremini "mõista" varisenud hoone rususid. Kasutamiseks sobib see info suurel alal maakeral, sest selline ehiuskultuur on Kesk-Aasias väga levinud. Samuti esineb siin ka katastrofaalsete tagajärgedega maavärinaid, mis kutsuvad esile hoonete varinguid. SAR meeskondadele on siia teinekord asja. Õhtul helistas Geir ja kurtis, et oli WFP peakontoris natuke konflikti sattunud aga eks ta tuleb ise ja räägib. Põhjuseks oli WFP liigne bürokraatide armee, mis kutsub esile viivitusi arvete maksmises. Kõik tahavad seda paberit ju katsuda. Veoautodest ja kraanast veel niipalju, et vist homme tulevad. Meie igatahes ei usu hästi seda.

Nawab Akbar Khan Bugti

tapeti eile ära. See oli esimene hommikune uudis. Tegemist on oli ühe mässumeelse liidriga Pakistani edela osast, Belutsisani provintsist. Lahingus hukkus kümneid võitlejaid nii mässajate kui ka armee poolel. Kardetakse vaikselt ka kodusõja puhkemist. Hommikul vett pumpamas käies, märkasime ka Batagramis sõjaväe autosid, ei tea võib olla oli juhus aga võib olla on armee tõesti liikvel. Meil siin lähedal ka ju üks probleemne paik - Must Mägi. UNDSS-ist igaljuhul mingit hoiatust ei ole veel tulnud. Täna näitasime UNICEF-ile kuidas vett pumbata, sest nemad võtavad selle meilt üle. Kraanat meile ka ei saadetud, küll tuli siia mingi taanlane, kes peaks selle meile organiseerima. Ei saa aru, kuidas sellelt suurelt maalt ei leita meile kraanat, et tõsta kuute merekonteinerit. Istume ja ootame.

Tühi päev

Muidugi me ei saanud kraanat. Laagri pakkimine on seiskunud ja meie vahime niisama. Iroonia on see, et tühjad merekonteinerid on kohal aga need on laagrist väljas, maantee ääres. Sinna me oma asju paraku ladustada ei saa, sest hommikuks oleks need kindlasti kadunud. Ootame ja aega hakkab nappima. Geir on juba valmis siia kauemaks jääma. Näeme teda üldse vähe, ta on keskendunud oma raamatu kirjutamisele.

Kraana

Ootame tühje konteinereid ja kraanat. WFP peakontoris ei saada absoluutselt aru, et kui tahta see kola siin kokku saada, siis pidi see kõik siin olema kohal juba kolm päeva tagasi. See on vist levinud terves maailmas, et peakontor ei saa aru töömeeste muredest, tuttav lugu ka Eestis. Lõunaks lõpuks siis saabusid meie neli merekonteinerit.
WFP oli käitunud omameelest kavalalt, saatnud meile pika sadulveoki, millel kaks konti. See monstrum aga ei mahu sisse meie laagri väravast. Veelkord ilmne näide, kuidas kontor ei taju reaalsust, nad kõik on siin muide käinud. Paari tunni pärast saabus ka kraana. Enne kui tööle asuti tuli plaani pidada. Plaaneerimise vaheajal joodi teed ja vaieldi edasi. Me olime sellest jaburusest tegelikult väga tigedad. Pärast ca. 2 tunnist seletamist hakkas kraana laagri väravast sisse pugema. Mingi õhu kaabel jäi ette. Selle allavõtmiseks saagis Zia maha ühe puuoksa. Kohe ilmus naaber majast naabrimees ja hakkas õiendama, sest puu kuulus vist talle. Probleem ei olnud oksas, probleem oli selles, et nüüd võib tema naine meid näha ja vastupidi. Asi seletati selgeks. Vererõhk hakkas tõusma. Jaburaks läks asi aga siis, kui kraana üritas uuesti laagrisse tulla ja ta tegi seda täpselt risti vastu meie seletamisele. Tundsime kohalike vastu juba tõesti viha. Muidugi ei keeranud see kraana välja ja ausaltöelda ega juht eriti ei pingutanud ka. Geir alustas helistamist ja asja uurimist. Laagri kõrval tänaval seisavad meie konteinerveokid ja see tobe kraana ning ootavad oma saatust. Kõige tipuks tuli meile kraesse veel äikesetorm, see oli tõesti tugev, asjad lendasid ja nähtavus oli paar meetrit, valget vett tuli taevast alla. Mägedes muutub ilm tõesti kiiresti, kogu päeva oli olnud kuum päike. Tormi tagajärjel kukkus üks puu sama naabri katuse puruks, kes oma naise pärast siin õiendamas käis. Õnneks mitte see puu, millelt oksa saagisime, siis oleks kindlasti palju klaarimist olnud, uuel haigla hoonel lendas ära osa plekk-katust ja meil kukkus ümber üks laagri valgusti. Torm lõppes sama äkki nagu algaski. Õhtul saabusid siia kohaliku WFP esindajad ja nüüd käib arutelu uue kraana ümber. Loodavad homme hommikuks. Tahaks naerda selle kõige üle, sest ei usu seda aga lootma peab. Siin elavad imelikud inimesed.

6 nädalat möödas

Pidime hommikul kl 0800 startima Mairasse, sealsesse IDP laagrisse. See ei ole meist kaugel, ca. 45 min. Momendil on seal püsti telklinnak, kus elab ca. 700 põgenikku. Maavärina järgselt loeti seal ca. 20 000 inimest. Põgenikega tegeleb ÜRO liinis organisatsioon, mis kannab lühendit UNHCR, nendega koos sinna läksimegi. Meie idee on saata sinna kõik oma laagri voodid, madratsid, tekid, padjad, magamiskotid, medikamendid ja toidu. Asjad, mis jäävad meil üle, sest neid tagasi ei viida. Väljasõiduga hilinesime muidugi 2 tundi, mis siinse asjaajamise juures on tavaline. Autos hakkasime aga arutama, et kui summeerida, kõik need tunnised hilinemised, siis saab kokku mitu aastat. Maailma parandamine võtab aega. Oleme Ennuga mõlemad mitmeid kordi kursustel IDP laagreid planeerinud ja organiseerinud, aga ainult paberil. Nüüd ootas meid ees reaalsus. See reaalsus oli karm, kvartalite kaupa kilest aedadesse püstitatud elamistelke, koolitelk lastele, haiglatelgid ja isegi mosheetelk. Laagri keskel oli nõupidamisteks mõeldud plats, mida kattis kile. Paradoksaalne on aga see, et see viletsusekants asub looduslikult maalilises Induse jõe orus, keset lummavaid vaateid. Võtsime seal laagri tähtsate meestega istet ja alustasime juttu. Külakostiks ostsime kaasa 150 kg riisi ja 50 kg suhkrut. Uurisime olukorda laagris ja sealt juba lahkunud inimeste käekäigust. Kokkuvõtteks võib öelda, et tohutu hulk inimesi lahkus sealt pärast talve aga nad ei ole suutnud oma eluasemeid korrastada ja suure tõenäosusega pöörduvad nad varsti laagrisse tagasi. Seejärel tehti meile laagris ringkäik. Kõikjal kiledest aiad, varjamas majapidamisi, uudishimulikud lapsed meid piilumas, väärikad mehed ringi liikumas jne. Elu nagu tavakülas aga tegemist on telklaagriga. Isegi väikesed poekesed on olemas. Valitsus maksab siinstele elanikle 3000 Rs kuus (ca 50 USD), võrdluseks pealinnaga, siis seal maksab 1 praad ca. 350 Rs. Ringkäigu ajal koorus meile lahti selle laagri tegelik traagika. Seal pole momendi elektrit, sest valitsus lõikas läbi juhtmed, kuna ümberkaudsed majapidamised varastasid laagrist voolu. Neil on olemas generaator aga seda ei saa käima panna, kuna diisli jaoks pole raha. Voolu puududes aga ei tööta veepump, see tähendab, et laagris pole ka vett. Seda võetakse Indusest. Haiglas kohtusime doktoriga, kes oli õppinud St. Peterburgis, temaga rääkisime kõikide imestuseks vene keeles. Haiglal oli kaks muret, voodeid pole ja medikamente pole, armee võttis kõik kaasa. Lubasime selle vea parandada. Häda ja viletsus. Neil inimestel, kes siin elavad ei ole maavärina järgselt mitte midagi alles ja nüüd veel selline olukord. Tegelik tragöödia on aga hoopis mujal. Nimelt tahab Pakistani valitsus näidata maailmale, et maavärina järgne olukord on lahendatud ja laagri hoopis sulgeda. Kuhu kurat need inimsed küll minema peavad? See pole veel kõik, ka ÜRO arvab, et miks mitte lõpetada!!! Kolmas hoop tabas laagrit juba läbi vana tuttava loo. Nüüdseks on see naistöötajate asi jõudnud niikaugele, et tahetakse minema saata ka kohalikud organisatsioonide töötajad ja selle laagri eksistentsi eest seisab just nimelt naisterahvas, kes esindab UNHCR-d. Laagrielanikud aga ei taha sellest kuuldagi, sest nad on aru saanud, et tänu Shaistale see laager üldse veel alles ongi. Istusime uuesti nõupidamiste laua taha, sest Geir tahab saata karmi raporti ÜRO peakontorisse Islamabadis, et tõestada selle laagri püsima jäämise vajadust ja Shaista juhtimise all. Meile pakuti ka teed ja kohe kerkis silme ette Indus. Samas hakati ka jaotama meie toodud riisi ja suhkrut. See käis nimekirja alusel ja väga võrdse mõõduga. Taipasime, et kui vähe tegelikult sellest kasu on. Jagamine kutsus kokku suure hulga inimesi ja vahepeal läks päris lärmakaks, meie istusime ja vahtisime, teetassid käes. Jõime seda teed väga vales kohas aga minna polnud ka kuhugi, olime seal koos tähtsate meestega. Neil inimestel pole tõesti mitte midagi ja see kilo riisi oli neile eluliselt vajalik. See hetk oleks tassinud kõikide supermarketite riisiriiulid siia. Olukord muutus aga veelgi jaburamaks, sest meile hakati katma lõunasööki. Lõunasöök keset ei midagit. Meile valmistati rikkalik ja väga maitsev lõuna aga süüa keset laagri platsi, ümberringi vaatamas väikesed kõhnad lapsed, see on kohutav tunne. Pärast söömist tekkis meie ümber koosolek, kus esitati oma nõudmiseid, et laager ikka püsima jääks. Geir märkis need kõik üles ja lubas raportisse panna. Need inimesed on meeleheitel, nad on nõus loobuma kõigest aga mitte Shaistast. Kas või vägivallani välja. Lärmati, hääletati ja plaksutati, meie ümber oli ca. 70 meest. Lubasime veelkord saata neile abi ja lahkusime kangelastena. Autos küsisin meie autojuhi, Zia käest selle lõuna kohta. Ei tahtnud nagu uskuda, et see on siin iga päev selline. Zia on väga intelligentne tegelane, täiesti erinev kuju teistest, tema juttu tasub uskuda. Vastus oli lihtne, see tehti ekstra meie jaoks, saime tunda siinsete inimeste külalislahkust. Nähtust mida ei saa kirjeldada ja mida meil ei ole. Tagasiteel olime väsinud ja mõtlikud. Tegime lühikese peatuse ühe relvamüüja juures vahtisime relvi. Neid võib osta igaüks ja pumppüss maksab ka ca. 100 USD.

Hädavaresed

Meie lahkumine siit on muutnud murelikuks UNICEF-i ja WHO. Nad jäävad ilma inimestest, kes suudavad lahendada tehnilisi probleeme. Palju on olnud juttu siinsest veesüsteemist. Vee pumpamine kohalikele, Batagrami haiglale ja meie laagrile on meie töö. Nüüd aga läheb ära see kätepaar, kes pumba käima paneb ja veekraane avab ja sulgeb. Neile organisatsioonidele omaselt algasid kohe arutelud ja läbirääkimised, leidmaks pumbameest. Tegelikult sobiks iga teine kohalik poiss seda pumpa vaatama ja väga väikese tasu eest. Suurorganisatsioonid aga ei lepi lihtsate lahendustega, vaja on arutleda. Siin olles on selgeks saanud, kui jõuetud on tegelikult väga tuntud tähekombinatsioonide taga peituvad abistajad. Nende tööd ja tegemised takerduvad väga lihtsate asjade taha, nagu näiteks ühe veepumba käivitamine. IHP perre kuuluvad valdavalt põhjamaade esindajad ja siin on tunda meie külma pead ja kainet mõistust. Me ei koperda pisiasjade taha. Me pakime oma asju.

Hum aap ke doost hein

Pool puhke päev. Ootame veoautosid, mis meie täis konteinerid ära viiks ja uued tühjad asemele tooks. Kasutasime võimalust ja tegime tiiru Batagrami vahel. Sattusime sinna halval ajal, täna oli siin visiidil NWFP (see on see osa Pakistanist, kus oleme) juht. Sellel alal elavad pushtud, sama rahvas asustab ka piiritaguseid Afganistaani alasid. Pakistanis peetakse neid üldiselt halvaks seltskonnaks. Mehed oma peredest ei hooli, arveid klaaritakse relvadega ja ollakse räpased. Naised on kaetud ja valitseb väga konservatiivne islam, Allai kuulub ka siia piirkonda. Inimeste pilkudes on midagi sellist, mis hirmutab: mingi segu salapärast, vihast ja kavalusest. Riietus on siin samuti teistsugune, võrreldes muu Pakistaniga. Mehed kannavad Talibani mütse, mida meie taburettideks kutsume. Bandiitidega on neil siin kindlasti tihedad sidemed, sest kokk Saeedi jutu järgi kannavad väga paljud mehed siin hõlma all relva. Nii mõnelgi õhtul on olnud kuulda laskmist. AK maksab kohalikul relvaturul ca. 100 USD. Batagrami taga kõrgub mägi, mida kutsutakse Mustaks Mäeks, seal ei kehti mingid seadused ja isegi armee ei julge sinna minna. Bandiitide kodu.
Vana haigla plats oli muudetud suureks auditooriumiks, mida valvasid püssimehed. Korraks käis mõte peast läbi, et äkki on vale aeg linna minna, sest üks turvareegel ütleb selgelt - väldi rahva kogunemisi. Ilmselt relvastatud meeste hulk rahustas meid ja kõndisime edasi. Kõndisime ringi ja ostsime endale mõningaid asju. Tagasiteel laagrisse nägime lähenevat vilkuritega autode kolonni. Boss saabus. Vaatasime mööda kihutavaid autosid, kui juhtauto äkki liiklusummikusse sattus, kogu kolonn jäi seisma ja otse meie kõrval.
Koheselt kargasid autodest välja hambuni relvastatud politseinikud ja tormasid olukorda lahendama.See aga kutsus esile inimeste, loodan, et uudishimu, millele järgnes meeletu tormamine tänaval. Hetkega olime ei kusagilt tekkinud rahvamassi vahetus läheduses. Taandusime mingi tünni taha ja hoidsime vaistlikult relvastatud politseinike lähedusse. Need olid tõelised killerid, ühe mehe T-särgi seljal oli kiri - NO FEAR. Lootsime nende tapjate abile, kui rahvamass peaks agressiivseks muutuma. Olukord ei olnud meil kiita.
Õnneks lahendati asi kiirelt ja sama äkki, nagu see rahvamass kogunes, valgus see ka laiali. Hiljem mõtlesin, et kus me eksisime ja kas üldse eksisime, sest sellist äkilist olukorra muutust poleks osanud iial aimata. Võib olla poleks pidanud üldse linna minema, aga siis oleks jälle kaotsi läinud hindamatu kogemus. Igaljuhul sai selgeks, et niisama tolgendamine ei ole hea mõte ja turvareeglid on paberile saanud kogemustest. Need ei ole kellegi väljamõeldis ja kuuluvad alati täitmisele.
Loo pealkiri tähendab urdu keeles: olen teie sõber. See soovitati meil kohe esimestel päevadel selgeks õppida ja kasutada juhul kui jääme rahvamassi kätte.

Jälle Allai

Mõni aeg tagasi saime info, kus paluti kõiki abiorganisatsioone suunata oma tähelepanu Kohistani piirkonnale. Tuttavama nimega Allai orgu. Tegemist on siiani väga problemaatilise piirkonnaga. Täna tuli jälle uus uudis, jätkuna siin toimunud pahandustele rahvusvaheliste abiorganisatsioonide naistöötajatega. Allai orgu on nüüdsest keelatud siseneda välismaa päritolu naistel ja jutul lõpp. Aita kuidas tahad. Meil sellest suurt muret pole, sest oleme mehed ja tegelikult sinna kanti pole ka asja. Jätkasime oma laagri pakkimist ja võime rõõmuga tõdeda, et kaks merekonteinerit on asju täis ja suletud. Täna selgus ka, et raadioruum jääb siia määramata ajaks, Geir lubas neile jätta osa laagrivalgustusest. Kõige suuremat rõõmu tundis sellest muidugi UNICEF, sest nende valguse mure sai kiire lahenduse.
Mitmel korral olen kirjutanud siinsetest lastest. Nad on siin väga uudishimulikud, lärmakad, nats räpased ja väikesed kantseldavad veel väiksemaid. Batagrami laste elu ei ole tegelikult lihtne, neil on väga vähe asju, millega mängida, pigem teevad nad kergemaid majapidamistöid. Seevastu Islamabadis on olemas mänguväljakud, jalgrattad ja kõik vajalikud asjad lastele. Ühtepidi on siinsetest lastest kahju aga samas ei tohi nendega ka suhelda ja hoidku veel millegi andmise eest. Neid tekib hetkega kümmekond ja kõik karjuvad ja küsivad midagi. Väga püüdlikult küsitakse inglise keeles, kuidas läheb ja mis on sinu nimi-100 korda järjest. Ja nad on väga visad, isegi tüütud. Kurb on see, et neid sureb siin palju juba enne viiendat eluaastat. Nad on lapsed, kellel on täiskasvanute mured, sest kuidas Sa vastad väikesele poisile, kellel käes tühi kanister ja kes elab tekkidest ja plekk-tahvlitest elamises, koos ema, isa ja veel 10-ne venna -õega, kes küsib -"onu millal me vett saame"? Talle tuleb öelda tõtt, varsti poiss ja panna oma liikumisele kiirust juurde. Ta on ju ikkagi laps ja loodab sinu abile.

B-telk

Ilm on pilves ja soe, just paras välitöödeks. Tegime oma plaanides väikese muudatuse ja alustasime ühe suure magamistelgi langetamist. Seda telki kutsutakse B-telgiks. Oma konstruktsioonilt on ta sarnane meil kasutusel olevate telkidega ja mingeid tehnilisi raskuseid selle asjaga ei olnud. Küll aga meie õnnetuseks seisab selle telgi ühe otsa juures valvurite putka. Juba kaugelt kuulsime oma tuttava valvuri hüüdu: hello my best friend, how are you. Lause millele oleme muutunud vist juba allergiliseks. Muidu pöörduvad meie poole niimoodi siinsed lapsed aga noh, eks need valvuridki on kellegi lapsed. Saime muidugi vastata kui fine kõik on, aimates ise väga tüütut seltskonda. Oleme siinset seltskonda juba piisavalt tundma õppinud. Loomulikult oli meie best friend meile kõikjal "abiks", kuigi tahaks kirjutada jalus. Siinsete inimeste heatahtlikusel ei ole piire, kui puudub ka seesmine intelligents, siis ongi valmis sõber, kes sind jubedalt närvi ajab. Arvan ise, et siin lööb välja põhjamaine mentaliteet, kellele ei meeldi, kui keegi hoiab kogu aeg samast asjast kinni, mida sina tahad korralikult kokku pakkida. Uskumatu on ka see, kui palju asju neil siin vaja läheb. Käte ja jalgadega paluti meilt endale ühendusnööre, telgi põhjasid jne. Üks nöör hakkaski tasapisi putka poole liikuma. Alustas ta oma teekonda vaiade hunnikust, sealt teda siis tõsteti tasapisi "võshka" suunas. Ei olnud neil õnne, just trepilt võtsime selle liikuva nööri ja panime ta ära kasti. Suureks abiks olid meile meie oma töölised. Kohalikel on siin tõesti uskumatu töövõime. Lõunaks oli telk konteineris ja laagriplatsil suur tühi väljak. Umbes nädal tagasi oli siin juttu, et laagri haldamise võtab üle meie naaber UNICEF. Asja sellest muidugi ei saanud, sest nad arvasid, et kolivad oma telk-kontorist tagasi mõnda hoonesse. Sealt ka otsus laager sulgeda. Tänaseks on aga asjad muutunud, UNICEF ei suuda kuidagi endale sobivat maja leida ja nad peavad vist ikka siia telkidesse jääma. Meie aga korjame ära kõik infrastruktuurid: vee, elektri, valgustuse jne. Ja juba tulevadki küsimused, kas võiksime oma vee ja valgussüsteemid neile kinkida. Täiesti uskumatu, kui saamatu organisatsiooniga on tegemist. Neil on olemas ainult läpparid ja pliiatsid ja siis tulevad maailma lapsi aitama.

Asjad

Alustasime laagri kokku pakkimist. Esmapilgul tundus seda kola olevat nii palju, et ei kujutagi ette, mismoodi see kõik ära saab pakitud. Hakkasime pihta kohe hommikul ja hiljen selgus, et targasti tegime. Lõunast läks ilm nii palavaks, et õues liikumine oli võimatu, otsisime varju ja püüdsime ennast mitte liigutada. Termomeeter oli juba pakitud aga arvestades eelnevat, oli kusagil 40 kraadi. Vett voolas ojadena. Kindlasti paljud arvavad, et oleme siin kõvasti päevitanud. Tegelikult on selle asjaga päris keeruline, päevitamine võib siin lõppeda näiteks kõhulahtisusega. Kusagil neljast alustasime taas vaikselt oma töödega. Kogu see laager topitakse alumiiniumkastidesse ja merekonteineritesse. Saime oma asjadega niikaugele, et midagi on koos ja palju asju on veel kokku panna. Juba teist õhtut järjest on meil skandinaaviapärane õhtusöök, see tekitab koduse tunde. Vaatasime telkarist natuke jalgpalli Afganistaan-Nepaal.

Ei midagi põnevat

Päev nagu kõik teised tavalised laagri päevad. Igapäevased toimetamised ja laagri pakkimise planeerimine. Tegudeni jõuame ilmselt homme. Täna nägime, et meie prantslased on siin kõvasti tööd teinud. Vee pumpamise süsteeme on täiendatud ja kogu ala ilusti aiaga piiratud. See oleks võinud kohe nii olla aga ju siis ei tuldud selle peale. Igaljuhul näeb meie veekeskus palju profim välja kui enne. Temperatuur püsib ikka jonnakalt 30-ne peal.

Tagasivaade

15/08
Hommikul alustasime Baghist sõitu Islamabadi poole. Olime seal oldud ajast nii tüdinenud, et startisime kohe esimesel võimalusel. Kashmiir on võrratult ilus, oma mägede ja loodusega. Sõitsime ca. 6-7 tundi ja olime taas IHP maja väravate taga. Suur rõõm oli kohtuda Örjaniga ja teda välja vahetama tulnud Larsiga. Esimese asjana jooksime linna sööma, oli uskumatult hea tunne olla väljunud korraks laagrielust. Leidsime ühe American Steakhouse´i ja sinna istusimegi. Isegi metallist noad-kahvlid tekitasid omamoodi rõõmu. Eelmised kuu aega on olnud ainult plastmassnõud. Vahel on väga vähe vaja, et tunda ennast maailma õnnelikuma inimesena. Sõime päris palju ja siis marssisime tagasi oma majja. Läksime õige varakult magama.

16/08
Hommikul vedelesime niisama. Kusagil lõunast ajasime ennast püsti ja kõndisime linna, vaatamata taksojuhtidele, kes lausa nõudsid, et istuksime nende autodesse. Kõndisime poodide ustest sisse ja välja ning üritasime leida midagi, mida kaasa osta. Avastasime, et kui tahta näiteks naisele viia kohalikus stiilis riietust, siis peaks naine kaasas olema. Valmistoodangut lihtsalt pole on ainult kangad ja kui midagi tahta, siis võetakse mõõdud kohapeal ning õmmeldakse riided selga. Üks võimalus oleks muidugi olnud otsida tänavalt samas mõõdus naine aga see tundus meile ohtlik-islamimaa ikkagi. Lõpuks leidsime asjad, mis tundusid meile sobivad. Shoppamine on ränk, Islamabadi kuumuses on see veel eriti ränk. Sõime juba tuttavas steakhouse´is ja tagasi "koju". Õhtul käisime külas Eesti aukonsulil hr. Kharil. Algas see kõik sõiduga maailma kõige väiksemas taksos. Istusin ees pingil ja kujutasime ette, kui see kopsik kusagile otsa peaks sõitma, siis maetaks meid vist koos kogu krempliga. Meie diplomaatiline vastvõtt algas sellega, et taksojuhil polnud meile raha tagasi anda. Arve oli 60Rs, meil oli aga 1000 Rs rahatäht. Lootsime, et saame äkki aukonsuli juures oma raha natuke väiksemateks kupüürideks vahetada. Meid juhatati lahkesti majja ja pandi ootama. Lõpuks saabus hr. Khar. Jäime teda vist nii lollide nägudega vaatama, et ta hakkas naerma. Mäletasime teda, eelmisest aastast, kui väga soliidset, süsimusta ja soengusse kammitud juustega härrasmeest. Nüüd seisis meie ees väga koduse olemisega ja halli siilisoenguga "onu". Jah, hr. Kharil on sama soeng nagu Ennu ja minul. Esimese asjana lahendas ta meie rahamure-läks ja maksis taksoarve kinni. Istusime seal umbes tund aega, oli hästi soe ja isegi familiaarne vastuvõtt, mis lõppes sellega, et aukonsul meid oma autoga kodutreppi viis. Hr. Khar on muideks Pakistani parlamendi saadik ja siinne suurtööstur. Õhtul istusime koos rootslastega ja vahepeal saabunud Geiriga ja sõime kalaleiba. Ei julgenud toiduga väga pingutada, sest seedimine oli alles korda saamas.

17/08
Hommikul ei viitsinud midagi teha. Teadsime, et õues on põrgukuumus ja seega oli parem toas olla. Kusagil lõunast alustasime liikumist Batagrami suunal. Saime Geirilt ka eriti tobeda ülesande. Minna ja osta "Meriton" hotellist alkoholi. Saime A4 formaadis ostuload, mis olid täis taotud templeid ja läksime. Alkomüügi uks oli töötajate ja hotelli pesumaja uste vahel. See avanes 2x2 m kollaste seintega ruumi, mille ühes seinas oli uks ja luuk. Täpselt sama stiil nagu vanasti sööklates, kus sai ära anda kasutatud nõusid. Jube. Mingi eriti tähtsa olemisega mees kuulas meid ära, võttis meie A4 formaadid ja tagus sinna veel templeid. Seejärel tehti meie passidest koopiad ja olimegi asjaga ühelpool. Mõne Eesti ametniku peaks siia kursustele saatma, ilmselt pärast seda teaksid ka nemad, kuidas meil alkoholi müüki piirata ja raskendada. Igaljuhul siin on see protsess hästi keeruliseks tehtud. Asja tegi eriti tüütuks veel see, et endal pole nagu mingit isu midagi juua. Sõime lõunat ja alustasime teekonda Batagrami. Õhtul kella 1900 olime kohal ja tunne oli, nagu oleks koju jõudnud. 5 nädalat on väljas oldud.

Iseseisvuspäev

14.08 on Pakistanis riigipüha-Iseseisvuspäev. Kõikidel on vabapäev ja keegi ei tööta. Laager on jätkuvalt inimtühi. Toimetame vaikselt omi laagri toimetamisi ja oleme mingis poolunes, nagu kassid.

Pigi

Pühapäevale omaselt on kogu ümbrus väljasurnud. Kui eile olid siin töölised, kes ringi liikusid, siis nüüd oleks laager nagu välja surnud. Ainsad olendid, kes ringi liiguvad oleme meie, seda kah telk-WC marsruudil. Oleme mõlemad omal seedimised tuksi keeranud. Ei viitsi lihtsalt enam kõndida. Üritame siin igasuguste nippidega torustikku pidama saada. Geir, nägi seda kõike ette ja andis meile kaasa karbi Underbergi bitterit, pidi aitama. Hommikul jõingi ühest pudelist natuke, see maitses nii jube, et esialgu otsustasin vetsu vahet käia. Enn loobus hommikusöögist, ma surusin endale sisse kaks viilu kuiva saia. Äkki aitab. Kokk pakkus muidugi lahkelt muna ka aga loobusin. Geiri kogemustel ei ole piire.

Siin Baghi laagris on uks väga huvitav rajatis. Laagrit ümbritsev aed. See on ehitatud 200l raudvaatidest, mis on 2-3 kaupa kõrvuti ja 3 tunni üksteise otsas, selle aia ümbermõõt on sadu meetreid. Huvitavaks teeb asja see, et kõik tünnid on triiki täis hangunud pigi. Võib ainult aimata, kui palju üks selline vaat kaalub ja millist vaeva, selle aia ehitamisega nähti.
Õhtuks hakkab tervis kah tasapisi taastuma, sõime siin endale igasugust sodi sisse. Ravimeid ja armee kuivtoitu, olime nagu rotid kastide kallal ja nuputasime, mis võiks meie seedimisele hea olla. Tundub, et midagi läks täkkesse, sest tõesti on kergem olla. Kogu tänase päeva kokkuvõtteks võib öelda, et oleme igavusest segi minemas. Saime ka teada väga ebameeldiva uudise, me ei saagi homme siit minema vaid alles ülehomme. Tuleb veel üks päev kannatada.

Äike

Lihtsalt olemise päev. Laagris oleme meie ja kaks külalist. Päeval käisid siin tööl ka 4 kohalikku, kes kõrgendasid sööklatelgi põrandat. Meie unist elu häirib siin üks UNICEF-i norrakas. Tegu on naisterahvaga, kellele tundub, et kogu laager on tema õlgadel. Käib ja esitab lolle küsimusi ja aegajalt helistab siinsele teamleaderile Knut-ile. Õhtul tuleb siia äike, sellist looduse vaatemängu ei olegi vist näinud. Sööme oma õhtusoogi õues ja vahime taevast, siis varsti hakkab sadama ja valab nagu oavarrest. Linnaelekter kadus muidugi oodatult ja meie oleme jälle generaatori küljes. Jube kuidas taevast vett tuleb.

Bagh

Alustasime oma hommikut sellega, et kuulsime Londonis toimunud pommi jamast, mis halvas kogu lennuliikluse sealsetes lennujaamades. Murelikuks teeb see, sest peame siit tagasi tulema just läbi Londoni. Nüüd jälgimegi, kuidas karmistuvad reeglid lennunduses, saab veel nalja. Norrakad saatsime täna Lahore ja oleme nüüd ise pärisperemehed. Remontisime solgipumpa ja asjatame niisama. Siin laagris rakendatakse kohalikku tööjõudu märksa rohkem, kui Batagrami laagris. See teeb meie elu isearanis lihtsaks. Toitlustamine aga on meie laagris tunduvalt parem. Olli helistas ja ütles, et on Batagramis üksi päris hädas aga vast ta peab vastu. Saime ka Geirilt sms-i, milles kirjas, et meie laager Batagramis lõpetab oma tegevuse 0109. Meiga käib kaasas needus, mille nimi on vesi. Õhtul lendas lahti üks toru ots ja kogu laagri vesi oli hetkega kadunud. Siin on kogu vesi tünnides, mida täidetakse esmaspäeval, kolmapäeval ja meie õnneks reedel. Ootasime ja ootasime, sest Pakistanis öeldud ajad ei ole kunagi kinnipidamiseks. Lõpuks pimeduse saabudes saime oma vee kätte, laagrisse tuli paakauto, mis meie muredele lõpu tegi. Elektriga varustatakse siinset laagrit nii linna võrgust kui ka generaatorist. Linnavõrk kaob muidugi alatasa ära ja siis tuleb teha lülitus generaatorile jne. Igavene klõpsimine. Lisaks veejamale avastasime ka linnast tulevast elektrisusteemist leegiga põleva ühenduse. Kasutame nüüdsest ainult generaatorit.
Siinkohal tuleb millegi pärast meelde üks laulujupp: seiklusteta elu peagi tüütaks meid, tõtta vagun ära seisma jää.

Neli nädalat möödas

Hommikul kohe alustame Ennuga teekonda Baghi poole. See peaks meist päris kaugel olema, sest kohal peaksime olema 1700. Läheme sinna veidike appi norrakatele. Bagh asub Kashmiiris. Oma teel nägime, kui erinevad on Pakistani eripaigad. Pean kurbusega tunnistama, et Batagram on tõeline solgilinn ja seal elavad erilised inimesed. Tegelikult on siin väga ilusaid ja puhtaid piirkondasid, kus elavad kaasaegse mõtlemisega inimesed. Kantakse sortse ja nokakaid ning naistel on näod katmata. Iseenesest oli meie sõit pikk ja vaevarikas. Toyota jäik vedrustus ja teede kvaliteet moodustasid kokku segu, mis ei jätnud meie sees ühtegi asja oma õigele kohale. Tõusime väga kõrgele mägedesse ja nägime hingematvalt ilusaid vaatepilte. Samas saime ka reaalselt kogeda, mida võivad maalihked teedega teha. Teedel oli näha väga palju kohti, mis olid täis varisenud kive ja muda. Sõita sai seal ainult ühes soõdureas. Olen eelnevalt kirjutanud mussoonvihmadest ja üleujutustest. Nüüd nägime ka mida see loodusnähtus teha oskab. Nimelt olime sunnitud ühes kohas tagasi keerama ja otsima uue tee, sest tulv oli meie maantee täis kandnud muda, sodi, palke jne. Jõgi, mis seda tegi oli endistviisi märatsev aga ilusti tagasi oma sängis. Uue tee leidmine ei ole mägedes aga sugugi lihtne. Imestama pani, et meile sellest eelnevalt ei teatatud. Igaljuhul pärast pikka rappumist oma trampvankriga olime lõpuks õnnelikult Baghis. Startisime 0900 Batagramist ja ca. 1700 olime kohal. Selle ajaga olime läbinud 250 km. Mõistus keeldub seda uskumast, sest tunne oli nagu oleksime sõitnud maakera teisele poolele. Pakistanis mõõdetakse vahemaasid tundides, mitte kilomeetrites. Baghis ootas meid laager ja laagris norrakad Svein ja Camilla. Alustuseks ajasime niisama juttu ja kuulasime nende laagri muljeid. Olime sõidust liiga väsinud, et elavalt kaasa mõelda. Õhtul tegime nö. tehnilise tiiru ja vaatasime oma tööpõllu üle. Mitte midagi keerulist. Vedasime oma väsinud kehad varakult voodisse ja just enne uinumist algas laagri lahedal valjuhäälditest tulema islami palveid ja laule. Shiia moslemitel oli mingi pidustus. Alguses ajas see naerma aga pikapeale hakkas närvi ajama, sest väsimus oli metsik ja magama jääda ei saa. Lõpuks lihtsalt kustusin, selle jorina saatel.

Vesi-osa 3

Pärast hommikukohvi jätkasime sealt, kus eile pooleli jäime. Vee organiseerimisega T45-te. Käisime väikesel luureretkel ja kohtusime oma tuttavate prantslastega TDH-st. Meil on nendega tekkinud hea klapp ja see viib ka asja edasi. Esimesks tööks sai meie suure veemahuti pesemine, seest poolt. Tühjendamisega aega ei läinud, kuna see oli seestpoolt nii kuiv, et seal oleks võinud mudas vabalt kaktuseid kasvatada. Siis vedasime WHO jeebi abiga kohale oma pumbad ja muu padajanni. Ka WHO-ga on meil soojad suhted, oleme neid tegelikult ka palju aidanud. Pumbad sai võrreldes eilsega juba märksa kiiremini paika ja siis algas pesu. Lödistasime vett paaki ja ajasime seejärel tekkinud mudase löga harjadega ümber solgipumba kokku. Edasi oli juba pumba mure, kuidas see p...k paagist välja ajada. Päike kõrvetas jubedalt. Lõunaks oli paak sedavõrd puhas, et TDH vaatas ja tänas. Pärast lõunal tegelesin veidike ka laagriküsimustega ja täitsin reisidokumente, meid saadetakse Ennuga homme Baghi. Töötame mõned päevad sealses laagris.
Olli ja Enn jamasid sel ajal veepumpamisega ja oh rõõmu, kolmandaks päevaks saime laagrisse tagasi vee. Lisaks sellele ka Batagrami haiglale ja ühele linna osale. Tundub, et hakkama saime.

Vesi-osa 2

Nagu arvata jätkasime oma eilset projekti, mille koondnimetus on vesi. Hommikul kohtusime prantslastega, kes on siin korrastamas Batagrami veevärki. Selgus, et veemahuteid, kust seni vett saime, ootab ees suurhooldus, mis tähendab seda, et vana veesüsteemi võib mõneks ajaks unustada. See tähendab kaseda, et osa Batagramist on hetkel veeta. Hakkasime siis koos prantslastega arutama, kuidas T45 vett saada. Ainuke mõistlik lahendus oli, pumbata seda jõest. Alustasime voolikuliini ehitamist. Meil on siin kõik tuletõrjujad ja voolikuliini ehitamine ei tohiks probleem olla aga Pakistanis on kõik asjad teistmoodi. See liin tuli vedada piki solgi kanalit ja omavahel kokku sobitada saksa ja taani voolikuliitmikud. Kogu seda tassimist ja higistamist saatsidkohalike laste hõiked, saime karjuda hello, öelda I´m fine vähemalt 200 korda. Lubasime prantslastele lahkelt ka oma veepumpa aga oma suureks üllatuseks avastasime, et see on korrast ära. Vesi oli nii kütuses kui ka õlis. Algas selle remont. Korda saadi. Vahepeal olid prantslased oma pumba jõe äärde tassinud ja ühendasime selle voolikutega. Päris hea meel oli, kui vesi jälle T45 voolas. Hea meel oli ka lastel, kes kohe meid kanistritega ümbritsesid. Andsime neile vett. Mingil hetkel saime aru, et organiseerime vett tervele osale Batagramile, mille sisse jääb ka haigla. Suur ülesanne, tavalistele inimestele. Meie veemahuti on aga seest väga must, otsustasime, et homme hakkab selle puhastamine ja siis veega täitmine. Jätsime pumpamise täna pooleli. Kogu selle sebimisega läks natuke käest ära laagrielu korraldamine aga õnneks midagi hullu ei juhtunud, kui välja arvata, et meie valges generaatoris kadus kusagile jahutusvedelik. See generaator annab voolu kliima seadmetele ja kui see seisma jääb hakkab kõigil palav.

Vesi

Hommikut alustasime kontrollretkega meie veesüsteemi juurde. Vett ei ole ja torudest peale ka ei jookse. Selle peale sulgesime pesumaja ja osa pesuruume, hoiab natukenegi laagris vett kokku. Lõuna paiku hakkasime uurima võimalust kohalikust jõest vett pumbata. Läbisime kõiksugu solgiga täitunud kanaleid ja kraave, kuni lõpuks jõudsime jõeni. Sealt vee võtmine ja pumpamine sellise vahemaa taha tundus utoopia. Tugevatest vihmadest valgub mägedest vett alla ja see on muutnud siinse jõe märatsevaks vooluseks. Ilmselt viiks ta minema kõik pumba süsteemid. Samuti andis kinnitust sellest mõttest loobuda meie kokk Saeed, kelle ilme rääkis enda eest, kui kuulis meie ideest. See asi hakkas meid juba närvi ajama. Otsustasime, et Enn läheb WHO pealiku jutule, sest ka haigla on ilma veeta ja meie Olliga luurame väheke mäe otsas ringi, lootuses leida peamahuti. See mäkke minek oli viga, tegelikult on kogu see mägi täis mingeid torusid ja veekogumise aukusid. Probleem on aga selles, et aru ei saa, kuhu need torud lähevad ja kust see vesi tuleb. Tuiasime muudkui ülesse ja alla, kohtusime lollide nägudega lehmadega ja higistasime hullu moodi. Tulemust mitte mingi sugust. Lõpetasime selle lootusetu matka ja liikusime tagasi laagrisse, esimest korda ma tundsin, et siinne primaatlik stiil hakkab mind närvi ajama. Ennul oli tiba rohkem õnne, kui WHO probleemist kuulis, pöörduti kohe kohaliku veefirma poole ja tehti järelpärimine. Vastus tuli ka õnneks kiiresti, käivad torustiku puhastamise tööd ja vesi tuleb ilmselt homme õhtuks. Meil muidugi tekkis küsimus, et mis saab seni. Õhtul sõitsid Enn ja Olli koos meie autojuhiga veeluurele. Mina jäin laagrisse Islamabadist toitu tellima. Ei läinudki kaua aega, kui nad olidki tagasi, maasturi kastis loksumas täidetud veemahuti. Vesi pärines mingist allikast, mis oli ca. 5 km kaugusel. Ühest mahutist jäi meile väheks ja sõitsime siis teise järele. Kohale jõudes oli kõik omal kohal, betooni valatud kanal ja vee laskmiseks mõeldud toru aga vett ei olnud. Autojuht läks siis otsima seda kohta, mida avada, et vesi jälle voolama hakkaks. Õnneks ta leidis selle ja nii me oma auto taguotsa jälle sinna toru alla ajasime. Paak täis, otsustasime ka kolmanda treti teha, sest siis oleks laagri veevarud homseni kindlustatud. Kolmandat korda kohale jõudes oli omal kohal ainult betooni valatud kanal. Kadunud oli nii vesi kui ka toru. Kohalikud olid need lihtsalt ära võtnud. Meie autojuht sai ikka päris vihaseks. Ta on ise pakistanlane ja tundis natuke häbi. Igaljuhul tuli tema suust lause, mis kahtles üldse nende abistamise vajalikkuses, kui nad nii oinad on. Asi tundus koomilisena aga mida rohkem me selle kõige peale mõtleme, seda rohkem me nende peale vihaseks saame. Siinne primaatlik mõtlemine ja elamine väsitab meid. Nüüd istume ja ootame homset, sest meie veesaaga läheb edasi.

OPD

Hommikut alustasime WHO-d abistades. Tõstsime ühte haigla generaatorit ühest kohast teise. Meile tegi asja huvitavaks see, et tegemist on ajutise haiglaga ja mis asub täpselt selle koha peal, kuhu eelmisel korral OPD telgi püstitasime. Siin on näha muutust, kui mõelda milline jube koht see algselt oli, siis areng on olnud haigla rajamise osas siin märgatav. Püstitatud on metallist kergehitised ning paigaldatud konteinerid. Saime töötada mudasel pinnasel ja kerges vihmas, kuidagi tuttav tunne oli, sest eelmisel korral, kui OPD telki püstitasime, tuli taevast lahinal vett ja muda oli põlvini. Töö ajal tekkis meie ümber tutavlik vaatajaskond, see ei üllatanud meid. Puudu oli vaid verine ja lögane meditsiinitarvete jääk, meie jalge alt. Käisime vaatamas, ka kliinikut, mida kasutati eelmisel korral operatsiooni saalina. Raido tegi seal tookord tööd taskulambi valgel. Kõik meie eelmise korra pragude märgistus on seintel alles, ainult, et maavärina järel tekkinud praod on ilusasti pahtlit täis tõmmatud. Areng seegi, sest maja on ju püsti ja avatud patsientidele. Kuna Geiri pole, siis tegelen jälle palkade maksmisega, tunne on sama, nad tahavad mind petta. Pole hullu, sain ka seekord raha asjad korda. Camp management polegi väga raske. Vahelduseks laagrielule käisin täna kütuse järel, väike vaheldus mõjus päris hästi. Õhtul tekkis halb üllatus, meie peaveepaak T45 on peaaegu tühi ja pealevoolu ka ei ole. Plaanime laagri veetarbimise viia miinimumile ja nagu kiuste on laager rahvast täis. Loodame, et homne päev toob selgust sellesse olukorda, sest ilma pesuveeta läheb keeruliseks.

Ennu sünnipäev

Alustama peab kindlasti sellest, et eile vaatasime "Sõrmuste isandat", selle I osa. Kusagil poole filmi pealt tekkis meie seltskonda juba varasemast tuttav laagri valvur. Tuli ja teretas kättpidi ja siis jäi minu ja Ennu selja taha seisma ja filmi vaatama, hoides oma käsi sõbralikult meie õlgadel. Keelt ta muidugi ei oska aga ta suutis siiski esitada paar küsimust, stiilis - kes see on? Seletasin talle siis, et kes on pöialpoiss ja ork jne. Ma olen seda kõvasti ühe väikese 6 aastase poisi peal harjutada saanud ja loodetavasti tuli see hästi välja. Küsimusele - it is America, sai ta vastuse - no New Zeland. Asi muutus tõsiuskliku moslemi jaoks keeruliseks siis, kui järsku tekkis lahing orkide ja inimeste vahel. Teatavasti raiutakse seal üsna hoolega. Meie sõber vaatas tardunud näoga ekraani ja sihtis seda miskipärast nimetissõrmega. Filmi lõpp saabus tema jaoks siis, kui ta nägi kurjuse silma ja me lahti seletasime, mis see on. Ilmselt ta arvas, et nägi põrgut, sest minema ta läks. Kartsime, et äkki jooksis karjudes mägedesse aga kartused osutusid asjatuks, hommikul oli ta jälle täiesti olemas.
Öösel tuli jälle kõvasti vihma. Lisaks kõigele saime ka Geiriga teineteisest natuke valesti aru ja ta jäi veel Islamabadi, sest tema auto on siin. Lisaks omadele toimetamistele, oleme abiks ka WHO-le. Nad leidsid siin ühe kaevu, millest saab joogivett pumbata. Elus esimest korda nägin ma auto sisekummist tehtud ämbrit. Täna kogunesid Batagrami peatänavale mingid kohaliku poliitilise suuna esindajad ja lärmasid natuke. Päeval jäi õnneks vihm järgi.
Õhtul tähistasime Ennu sünnipäeva, kukkus välja selline väikese poisi sünnipäev tordi ja pepsiga. Laagri värk.

Vihm

Sajab. Öösel sajab ja hommikul sajab. Kogu Batagrami org oleks justkui mähkunud vihmapilve. Hommikut alustasime väikese ootusega joogivee klooritamise vastu aga ööga oli WHO ümber mõelnud ja vesi oli jälle kasutamiskõlbulik. Öeldi ainult, et ärge seda jooge. Huvitav, kas nad tõesti arvasid, et kavatseme seda pruuni vedelikku juua. Täna on ka generaatori hoolduspäev, see generaator on muideks valge ja samat tüüpi, millest me ükskord enne vett leidsime. Vihm on kõik killustiku vabad kohad mülgasteks muutnud, eriti lögane tundub generaatori ümbrus. Mida rohkem me seal tammusime, seda jubedamaks töökeskkond muutus. Lisandina muidugi pidevalt kraesse tulev vihm. Enn oli suure töö tegija, me Olliga olime niisama abiks. Hooldustööd läksid hästi aga nagu valgetele generaatoritele kombeks, ei läinud ka see kohe käima. Tegemist on automaatika poolt juhitava aparaadiga ja mitte käivitumise põhjus võib olla mine tea kus. Seekord oli põhjuseks natuke madal õli tase. Päeva teine pool on reede hõnguline ja meie ajame niisama omi asju. Õhtul otsustasime mingit filmi vaadata, väikeseks vahelduseks. Mitte muidugi India TV-st, meil on siin hunnik DVD-sid.
Üldine olukord Pakistanis on kehva, eelmise aasta maavärina aladel on nüüd suured tulvad ja maalihked. Palju hukkub inimesi, kes pääsesid küll maavärinast aga kelle tekkidest ja kiledest elamised maalihked enda alla matavad. Ei tea miks see rahvas siin niimoodi kannatama peab.

3 nädalat möödas

Terve öö sadas vihma. Päev on samuti selline pilvine, vihmane ja niiske. Sellele vaatamata on õhutemperatuur ca. 26 kraadi ja koguaeg on palav. Ei tea, kas on suurt osa Pakistani haaranud sadu nüüd siia jõudnud. Riigis on olukord hull, pea iga päev hukkuvad inimesed veetulvades ja maalihetes. Tänagi tuli teade 10 inimese surmast, kes pääsesid aasta tagusest maavärinast ja kelle telgid maalihe mattis, 8 neist olid lapsed. Täna värises jälle maa, tuttav hüpe ja raksumine kontoris. Igaks juhuks mõõdame pragusid seintes, mine tea millal see kontor meil kokku kukkuda kavatseb. Kehtestame oma võimu uutele tulijatele, sest neil kõigil on millegi pärast tunne, et meil on siin linna söökla. Tundub, et hakkame asjadest jagu saama. Geir helistas on Norrast eluga tagasi ja Islamabadis. Laagrisse jõuab ta ilmselt laupäeval ja siis kuuleme uudiseid, mis sellest laagrist siin edasi saab. Õhtul tuli WHO teatega, et on koolera juhud ja meie peame oma veemahutisse kloori segama. Meile näidatigi tünni, mida me pidasime mingiks suvaliseks rämpsuks. Avamisel selgus, et tünni oli vett sattunud ja see kloor kasutuskõlbmatuks muutunud. Lõpuks leiti vastavad tabletid ja liikusime läbi pimeduse veemahuti poole. Lambid olid muidugi meil otsaees. Kohapeal aga selgus, et mahuti polegi täis, seega ootame nüüd oma mürgitamisega hommikut. Veesüsteemilt eemaldasime osa detaile, et kohalikud ei saaks vett pumbata. Nad on siin tegelikult nutikad, isegi väikesed tüdrukud teavad, kuidas meie süsteemist vett saada.

1,5

Hommik algas omamoodi äpardusega. Vee pumpamisel hüppas lahti üks vooliku liitmik. See muidugi asus kõrvaloleva ajutise elamu hoovis. Hirmus kisa ja märjad inimesed. Käisime seda liitmikku sulgemas ja meil avanes võimalus näha maavärina järgset ajutist plekkidest ja tekkidest elamist seest poolt. Ma ei leia vist kunagi vastust küsimusele - kuidas need inimesed veel üldse elus on. Täna saime taaskord kinnitust, et rahvusvahelistes abiorganisatsioonides ei tunta numbreid. WHO tegi meile midagi sarnast nagu UNICEF. Saime ka lõpuks jälile nende matemaatika saladusele, kõik numbrid ja arvud, mis öeldakse tuleb korrutada 1,5-ga. Siis saad enamvähem reaalse tulemuse. Islamabadist tellitud toit jõudis õnneks kohale ja ladu on taas toitu täis.
Siin Pakistanis tekkis väga õpetlik lugu. See sai alguse nädalapäevad tagasi, kui reliefwebi ilmus teade, et juuli kuu lõpuks peavad NGO-de välismaalastest naistöötajad riigist lahkuma. Põhjuseks valesti riietumine, alkoholi tarbimine ja liiga avatud suhtlemine meestega. See oli hakanud häirima kohalikke võimuesindajaid. Täna saimegi em@ili, kus teatati, et riigist lahkumise käsk on tühistatud, küll on aga tehtud terve rida ettekirjutusi, mis on kohustuslikud täita. Koolitustel nimetatakse seda cultural awareness. Siinkohal leidis kinnitust tõsiasi, et koolitustel kuuldut ja õpetatut, tuleb kasutada ka reaalsuses.

Sissepääs

Päev algas täiesti tavaliselt, toimetamised ja siis niisama olemine. Kusagil 1100 käisin UNICEF-i kontoris selgitamas, et alates tänasest kuni nädalavahetuseni on meie söökla nende jaoks suletud. Tundus, et said aru. Igaks juhuks tegime sildi söökla uksele: ENTRANCE ONLY WITH VALID MEALCARDS. See kutsus esile selle, et isegi pesumajamees, kes siin töötab kõndis ringi kaart kaelas. Sööklas oli kord suurepärane, kuni ühtäkki astus sisse keegi naabritest ja muidugi ilma kaardita. Kohe tekkis tal sõnavahetus meie Aftabiga ja asi läks päris tuliseks, kuni kokad vahele läksid. Järgmised pool päeva kuulasin nende põhjendusi juhtunule ja üritasin suhteid taas kokku lappida. Ei tea kuidas õnnestus aga hetkel tundub küll kõik rahulik. Meenus ühe rootslase, kelle nimi on Thord lause, mis kõlas umbes nii - kui missioonil olete, siis vältige toitlustamisega tegelemist. Ma olen temaga täiesti nõus.
Pakistanis möllavad mussoonvihmad, õnneks meid nad otseselt tabanud ei ole, küll aga kaudselt. Lasime kaheks päevaks koju meie peakoka Saeedi, sest vihmad on lõhkunud ta kodul katuse ja pere vajab ta abi. Osades kohtades on tulvad minema pühkinud sildasid ja terveid külasid.
Õhtul kustus üks laagri valgusti, leidsime sellele asenduse ja homne hommik täitus momentaalselt elektroonikaga.